Julm kuu

Homme õhtul saab punkti üks minu jaoks üsna hullumeelne september.

Tegelikult on kogu lugu muidugi palju pikem – see algas millalgi aasta tagasi, kui peale üle ootuste hästi läinud Gilgameši küsis Peeter Jalakas minult, et kas ma oleks nõus aitama kaasa tema järgmise projekti juures, mis esialgsete plaanide järgi pidi olema tantsulavastus meheks-olemise teemadel. “Tantsulavastuse dramatug” kostis minu kõrvale toona millegi…. ütleme, et mitte väga kontimurdvana, ja nii olin ilma pikemata nõus.

Vahepeal muidugi juhtus nii mõndagi, millest mul hetkel ei ole jaksu pikalt kirjutada – ja mis kokkuvõttes vast ei olegi väga oluline. Augustis Gilgameši soojendus-proovides istudes tuli teema aga taas ja uue teravusega päevakorda ning kui Jalakas leidis, et asja taustaks võiks olla mingid “poeetilised tekstikatked”, siis tuli mulle Kultuurikatla pimedas saalis istudes pähe üks hullumeelne mõte.

Mis oleks kui… võtaks nendeks taustal olevateks tekstikatketeks T. S. Elioti “The Waste Landi”?

Jalakas helistas sealtsamast proovisaalist Paul-Eerik Rummole ning samaks õhtuks olid meil Elioti eesikeelsed tõlked tekstifailidena postkastis. Ja sellest hetkest peale läks käima üks esialgu üsna märkamatu protsess, mille käigus sai esialgsest ideest “teeme meeste tantsulavastuse, mille taamal on paar lõiku T. S. Elioti” midagi, mis on väga lähedal üritusele lavastada “Ahermaad”.

Igaüks kes on “Ahermaad” lugenud, suudab ilmselt ilma pikemata hinnata selle ettevõtmise hullumeelsust – vähemalt olin ma ise igal hetkel teadlik, millega me teksti osas vastamisi oleme. Paar päeva tagasi tegi Rada7 intervjuu Ismo Alankoga, kes laval laivis muusikat teeb, ning seal tabas fs (olles ise luuletaja) ühe oma küsimusega muidugi naelapead:

Kui ma kuulsin esimest korda, et näidend baseerub T.S. Elioti “Ahermaal” ja “Õõnsatel meestel”, tabasin end mõttelt, kuidas on võimalik neid tekste lavale tuua… Võrdlemisi ebaharilik mõte.

“Ebaharilik” on siin ilmne viisakus. Ja praegu, vähem kui 20 tundi esikast, on mul endal selle avantüüri osas suured kahtlused. Ma usun, et me leidsime lahenduse kuidas seda asja teha, aga ma ei tea, kas meil õnnestub see asi ära teha. Homme hommikul on veel üks läbimäng, kus ilmselt tuleb hulk asju muutmisele – aga vaatamata sellele on vähemalt minu mõttes oht ebaõnnestuda täiesti olemas.

Aga ma võin lubada, et see oli parim üritus, mida me selle ajaga suutsime. Ja kui juhtubki nii, et ei õnnestu, siis jääda alla “The Waste Land”-ile ei ole vast häbiasi.

Advertisements

Kes on suverään?

Läinud nädalal tegi Riigikohus lõpuks otsuse õiguskantsleri poolt tõstatatud küsimuses, kas ESM-i (Euroopa Stabiilsusmehhanismi) asutamislepingu artikkel 4 lõige 4 on kehtiva põhiseadusega kooskõlas – ning kui otsus kahe sõnaga kokku võtta, siis oli see “on küll”. President, peaminister ja rahandusminister reageerisid otsusele avaldades rahulolu ning märkides (Ansip), et otsus oli ootuspärane, ning et nüüd, kui viimane tehniline takistus on kõrvaldatud, võib Riigikogu lepingu ratifitseerimisega edasi minna. 

Jah, tõesti, lahend oli oma järelduses selgesõnaline ning kuna tegemist on Eesti kohtuvõimu kõrgeima instantsiga, siis ka lõplik. Lahendiga koos avalikustatud materjalides on aga lisaks kohtu otsusele ka kokku kümne kohtuniku eriarvamused, mis kokku moodustavad äärmiselt huvitav ja olulise lugemise. Nende baasilt saab ilmseks, et sisulises plaanis oli kohus antud asjas 50/50 lõhki. Kui kõik kohtunikud olid ühel meelel küsimuses, et artikkel 4.4 sisaldab põhiseaduse riivet (täpsemalt riivab see Riigikogu eelarvepädevust, mis omakorda kitsendab põhiseaduse seisukohalt fundamentaalset suveräänsuse printsiipi), siis üheksa kohtunikku leidsid, et selline riive on õigustatud ning üheksa kohtunikku leidsid (mõneti erinevatele argumentidele toetudes), et see seda ei ole. Ja üks kohtunik leidis, et õiguskantsler ei olnud pädev antud küsimust tõstatama – ning kaldus lõppkokkuvõttes siiski ka poolele, mis leidis riive õigustatud olevat. 

Huvitaval kombel ilmus NY Times’is just nädal enne Riigikohtu üldkogu otsust artikkel, mis räägib eurotsooni riikide ees seisvast trilemmast – kolmest fundamentaalsest väärtusest: 1) sügav majanduslik integratsioon, 2) demokraatlik poliitika ning 3) autonoomne rahvusriik, on võimalik korraga valida ainult kaks. Mulle tundub, et see on väga heaks taustaks mh. ka konkreetse Riigikohtu üldkogu lahendi üle arutlemisel, kuid mind ennast huvitab antud asjas veel üks spetsiifilisem aspekt. Ma ei ole kompetentne kritiseerima või kommenteerima kohtu otsust põhiseadusele vastavuse osas, küll aga on mul mõned poliitfilosoofilist laadi tähelepanekud. Õigemini üks suur ja oluline tähelepanek, muu on selle kõrval pudi-padi. Ja selle tähelepaneku südameks on otsuse punkt 127:

PS § 1 lõike 1 kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Selle sättega on suveräänsuse põhimõte kinnistatud põhiseaduslikult Eesti rahva ja riigi alusena. Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt. Suveräänsuse põhisisuks on otsustusõigus kõigis küsimustes sõltumatult välistest mõjudest. Riigi suveräänsuse üheks elemendiks on riigi finantssuveräänsus, mis hõlmab riigieelarve küsimuste ja riigile varaliste kohustuste võtmise otsustamist.

“Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt” – seega tuginevad Eesti riigi iseseisvus ning legitiimsus rahva tahtel ning selle põhisisuks on “otsustusõigus kõigis küsimustes sõltumatult välistest mõjudest”. Ometi tõdeb RK üldkogu otsuse punktis 163 , et “euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka” ning leiab (punktides 165 kuni 167), et selle kaitsmine on vajalik tagamaks Eesti võimekust “tagada isikute sissetulekuid, elukvaliteeti ja sotsiaalset turvalisust”, “täita riigi tuumikfunktsioone”, ning “tagada õigusi ja vabadusi”.

Ükskõik mispidi asjale vaadata, ei ole euroala finantsstabiilsust võimalik mõista millegina, mis ei oleks põhiseaduse kontekstis “väline mõju” – kui ta seda poleks, ei räägiks me ka ju põhiseaduse riivest. See on asi, mis on täiesti väljaspool rahva tahet, mis seni – vähemalt vaikimisi – oli suveräänsuse vundamendiks. Riigikohtu üldkogu hinnangul on euroala finantsstabiilsus Eesti jaoks põhiseaduslik väärtus, ning selline väärtus, ilma milleta muutub küsitavaks, kas riik suudab põhiseaduse preambulis seatud eesmärke täita.

Nüüd aga tahaks ma võtta siit veel ühe sammu edasi. Misasi täpselt on “euroala finantsstabiilsus”? Milles see seisneb, mis on see institutsioon, mis on kas “stabiilne” või “ebastabiilne”? See ei ole Euroopa Parlament, see ei ole Euroopa Komisjon või ECB. See ei olegi institutsioon, millel oleks kontor ja tänava-aadress – või õigemini, tal on neid palju. “Euroala finantsstabiilsus” on pangad ja finantsasutused, erakapitalil põhinevad ettevõtted, kes on küll alluvad regulatsioonile ja järelvalvele, kuid kellel ei ole mingit poliitilist vastutust selle “accountability” mõistes. Ehk siis – meie suveräänsus põhineb millelgi, mis pole mitte ainult “väline mõju”, vaid millelgi, mis pole isegi poliitiline, kuivõrd ta allub era- ja mitte avalikule huvile.

Eesti puhul on küsimus vähemalt täna abstraktne, kuid mitmel pool mujal Euroopas (Lätis, Kreekas, Portugalis, Hispaanias) on tegu täiesti aktuaalse teemaga – nende riikide parlamentide eelarvepädevusest on alles vaid tühi kest ning sisuliselt on nende otsused määratud just nimelt “väliste mõjude” poolt, ning selliste väliste mõjude (nagu näiteks IMF), kellel ei ole antud riikide kodanike poolt mingit poliitilist mandaati ja kes ometi otsustavad, mis on vaja teha selleks, et nende riikide kodanike “sissetulekud, elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus” tagatud oleks, et “riik saaks täita tuumikfunktsioone” ning “tagada kodanike õigusi ja vabadusi”. 

Kas selline asi on halb või hea on hetkel isegi suhteliselt kõrvaline küsimus – see lihtsalt on see, kuidas asjad praegu on – vähemalt kuni Riigikohus pole otsustanud teisiti. Viimase otsuse valguses kerkib aga sootuks keerulisem küsimus: kui RK ka otsustaks teisiti, siis kas see midagi tegelikult ka muudaks?

Kuidas mitte-nõustuda (ja kuidas mitte)

Läinud nädalal lõid kodumaises sotsiaalmeedias kõvasti laineid värske twitteri-kasutaja Toomas Hendrik Ilvese kuraasikad nokturnsed säutsud Paul Krugmani aadressil. Selle kaasuse kohta võiks öelda nii mõndagi – ning järgneva paari päeva jooksul leidus ütlejaid kümnete ja sadade kaupa nii Eestis kui mujal. Hetkel ei taha ma seda rida pikendada omapoolse panusega teemal kas Krugmanil oli õigus Eestit kritiseerida või mitte ja kui oli, siis kas ta tegi seda kohastel alustel – mitte, et mul siin arvamust ei oleks, aga mulle tundub, et alltoodud nelja tviidi puhul on iva sootuks mujal.

Ilves säutsub

Mihhail Lotman kirjutas oma blogis järgnevat:

[K]uidas teile meeldib president, kes väljendab oma ühiskondlikku positsiooni punkroki kontserdil, osaleb konverentsidel publiku seas, aga mitte presiidiumil istudes, ning säutsub vahetuid ja siiraid kommentaare? Ei tea, kuidas teile, aga mulle selline president meeldib.

Kontsertide ja konverentside osas olen täitsa sama meelt, siira ja vahetu säutsumise osas aga paraku ei saa antud kontekstis nõustuda. Täna jäi mulle ühe teise asjaga seoses näppu Paul Grahami poolt mõni aasta tagasi kirjutatud artikkel How to Disagree, milles ta toob välja seitsmest astmest koosneva mitte-nõustumise skaala. Selle kõige alumises otsas (nn. tase DH0) on lihtsalt räuskamine (name-calling) ning läbi vahepealsete astmete (Ad Hominem, Responding to Tone, Contradiction, Counterargument ja Refutation) jõuab see välja vastaspoole väite keskse teesi kummutamiseni (DH06: Refuting the Central Point). Kui nüüd Ilvese säutse selle skaala vastu hinnata, siis tundub mulle, et oma parimas (“actually do what they’ve agreed to & reelect govts that are responsible”) osas küünivad need napilt Grahami skaalal DH03 lähedusse, samas kui suuremalt osalt on tegu müttamisega kolmes alumises kategoorias (name-calling, ad hominem ja responding to tone).

Irooniale, mis peitub tõsiasjas, et seesama president Ilves oli vaid mõni nädal varem kurvastanud avaliku debati olematu taseme üle, on juba mitmed inimesed tähelepanu juhtinud. Ja ka minu arvates on see kogu loo juures kõige kahetsusväärsem. Mind isiklikult ei häiri kuigivõrd tärniga sõna ning ühtlasi olen ma nõus, et see on väga tore, kui riigi president on ise valmis oma seisukohti esitama ja neid kaitsma – paraku oli siin aga tegu millegi muuga. Võib-olla tõesti oli see “siiras ja vahetu reaktsioon”, seda lugedes on aga raske mitte märgata viha, ärritust ja kibestumist.

Ja selle kohta on Paul Graham oma artikli lõpus öelnud väga tabavad sõnad:

You don’t have to be mean when you have a real point to make. In fact, you don’t want to. If you have something real to say, being mean just gets in the way.

The benefits of believing against the evidence

I had a brief exchange of opinions in a Facebook thread of skeptik.ee today, nothing interesting really, but this reminded me of something that occurred to me a couple of months ago, when I read two books on Lucretius’ De rerum natura. Among the many virtues of Lucretius great poem is the fact that it explains the constitution of the physical world very closely to our current scientific knowledge of “how the things are.” For instance, Lucretius posits that the world consists of infinite void that is filled by infinite number of invisible and indivisible particles (or atoms) that swerve around randomly, without anyone to guide them. Atoms are eternal, all the change that we perceive is due to the constant and never-ending rearranging of those indivisible particles. Thus everything is temporal and ephemeral, yet nothing never disappears – nil fieri ex nihilo, in nihilum nil posse reverti. Since atoms are eternal, they were never created – and therefore the world has no beginning and no end, both temporally as well as spatially.

Much of this conforms nicely with what we nowadays know to be true. We are able to detect atoms and even “see” them today. We can measure the time it takes for a neutrino to travel from Gran Sasso to Geneva. We can confidently state that all the matter is made of swerving particles, and we’re pretty positive about the fact that nobody ever “created” them. However, when Lucretius wrote his poem in the 1st century BC, not a single one of those claims could be tested – or demonstrated to be true in any other way. It was all pure speculation, and at the time pretty outrageous sort of speculation. After all, it ran directly counter to what everyone could perceive about matter, time, space and life in general.

De rerum natura only narrowly escaped oblivion by being discovered by a renaissance book-collector Poggio Bracciolini in 1417. Several people have made a point that the rediscovery and subsequent progressive spreading of the book by successive copying was a major factor behind the world becoming modern. Lucretius’ poem was reportedly an inspiration to countless scientists and philosophers, from Montaigne to Isaac Newton, who were instrumental in devising the world-view that we nowadays hold self-apparent – but which at their own time was anything but. So, it is certainly true that being a skeptic will save one the trouble of believing a whole lot of balooney – but now and then it may prevent you from believing what is actually true.

Happiness

happiness_smil.jpeg

BBC reports that there’s an Global Happiness Summit underway at the UN — which immediately brings back some fond memories of Bobby McFerrin a trip to Bhutan a couple of years ago. Bhutan has recently turned its Happiness Index into a kind of an international trademark, and they certainly have taken it to the level of a science, while the Nordic countries have been largely content simply practicing much of the stuff that bhutanese preach.

I must say that initially I was quite skeptical towards the whole thing. Yes, I am all in favour of a view that it is very hard to be happy alone and that having an economic growth as a Holy Grail that is to lift all the boats is a deeply misguided project on several different accounts. Still, Bhutan’s idea of Gross National Happiness struck me as a rather silly proposition, as something that tries to measure what is intrinsically unmeasurable. Happiness, it seemed to me, could not be boiled down to a laundry list of categories that should somehow matter to everyone. To an extent I still feel this way. However, a trip to Bhutan made me reconsider my position in a different way. I still think that there is no universal way to make one happy — in a way it remains a deeply individual thing. At the same time there certainly seem to be ways to make people universally unhappy. It is not that a more egalitarian society would, ipso facto, make everyone bask in the warm glow of communal joy — but it certainly seems true that an unequal one is bound to make a lot of people unhappy. Even those who end up on top seem to be worse off than one would expect, as most of the ways to enjoy your position and wealth are, in a way or another, still communal. If you’re the only person in town who can afford going to a theater or enjoy a dinner out it’s not much use, since there will be no theaters or restaurants around just for you — and even if you’d set them up yourselves, you’d feel rather alone being the only spectator or diner.

And of course, as Aristotle was famous for pointing out, happiness — not like economic growth or lower taxes —  is an ultimate goal that we wish for nothing else than itself.

Anyway, this is what Richard Layard has got to say about it:

Forever kapitalism

Banksy graf capitalism

“… something happened twenty or twenty-five years ago, with the collapse of socialism, and, at the same time, the Western social-democratic worker state losing its power of sustaining political imagination. What disappeared at that point was the belief that humanity, as a collective subject, can actively intervene and somehow steer social development. In the last thirty years, we are again accepting the notion of history as fate. Thirty or forty years ago, there were still debates about what the future will be – Communism, socialism, fascism, liberal capitalism, totalitarian bureaucratic capitalism. The idea was that life would somehow go on on earth, but that there are different possibilities. Now we talk all the time about the end of the world, but it is much easier for us to imagine the end of the world than a small change in the political system. Life on earth maybe will end, but somehow capitalism will go on.”

— Slavoj Žižek

See Žižeki tsitaat meenus mulle, kui sattusin lugema Kaja Kallase (kellega me muide oleme head ja ammused sõbrad) hiljutist tviiti, mis kõlas järgnevalt:

Kapitalismi lõpu ennustajad unustavad, et see põhineb kahel inimomadusel, mis ei kao: ahnus ja võistlustahe (soov elada naabrist paremini).

Minu ja Kaja vaated kapitalismi puutuvas on mõistagi mitmes olulises punktis väga erinevad — ning suurelt osalt on see erinevus kahtlemata taandatav tõsiasjale, et mina olen tänase Eesti mõistes oma poliitilistelt vaadetelt selgelt vasakpoolne, samas kui Kaja on valitseva paremerakonna parlamendisaadik. Kuid isegi kui see lähtekohtade ja sümpaatiate erisus hetkel kõrvale jätta, on mul tunne, et selle remargiga on mitmeid väga tõsiseid probleeme.

Kõige üldisemal tasandil postuleerib too lause, et kapitalism põhineb kahel muutumatul inimomadusel (ma usun, et see nimistu ei olnud mõeldud lõpliku ja kõikehõlmavana, aga see ei ole hetkel kuigi oluline) ning on seega loomulik ning ajatu asjade korraldus. Selline seisukoht paneb mind muidugi imestama, et mil moel tulid inimesed toime oma ahnuse ja võistlustahtega siis, kui kapitalismi veel ei olnud? Kui need – ahnus ja võistlustahe – on inimloomusele omased (mis on omakorda lähemat tähelepanu vääriv mõte, mille juurde ma allpool tagasi tulen), siis kuidas sai inimkond hakkama kuni 17. sajandini, mida üldiselt vast peetakse kapitalismi kui majandus- ja ühiskonnakorralduse tekke perioodiks? Rääkimata sellest, et oma tänasel kujul äratuntavasse vormi ei jõudnud kapitalism enne 19. sajandi keskpaika.

Muidugi, üheks võimaluseks sellele kiuslikule küsimusele vastata oleks öelda, et inimühiskond on alati kapitalistlik olnud, lihtsalt nad ise ei teadnud seda — nagu Molière’i kodanlasest aadlimees, kes endalegi üllatuseks avastas, et ta on kogu elu proosas kõnelenud. Kui aga käsitleda kõiki ühiskondi — alates Sumeri linnriikidest ja lõpetades kõrg-keskaegse Euroopaga — kapitalistlikena, kaotab see määratlus ju lihtsalt oma sisu. Samas, kui siiski nõustuda, et näiteks Vana-Kreeka linnriigid või Mongoli impeerium või Tokugawa šogunaat ei olnud “kapitalistlikud”, olemegi tagasi küsimuse juures, et ometigi olid need ühiskonnad, milles inimesed elasid ja hakkama said. Võib-olla olid need siis ajad, kus inimesed olid sunnitud elama “ebaloomulikult” ja õnnetult?

See viibki meid järgmise huvitava teema juurde — ja selleks on “ahne ja võistlustahteline inimloomus”. Kõigepealt on mõistagi huvitav küsimus, et kas selline asi nagu “inimloomus” üldse olemas on — ja kui on, siis milles see täpselt seisneb. Omamoodi on muidugi võluv eeldada, et inimesel on üks ja muutumatu olemus, kõigis erinevates paigus ning kõigil erinevatel ajastutel. Euroopa kultuuris on selle vaate aluseks uskumus, et Jumal lõi inimese enese näo järele. Kui selle peale leidus neid, kes kiuslikult ära märkisid, et inimesele näib omane olevat ka hulk iseloomujooni, mis kuidagi ei saa oma olemuselt jumalikud olla, siis alates neljandast sajandist sai neile vastuseks Püha Augustinuse “pärispatu” doktriin, mille järgi on inimese jumalik loomus rikutud läbi Aadama ja Eeva keelust üleastumise ning pattulangemise. Selliselt on inimesele omased nii head kui halvad jooned — esimesed läbi oma jumaliku päritolu, teised läbi inimliku rikutuse. Inimloomus oli keskaegses kristlikus doktriinis nn. “loomuseaduse” (lex naturalis) keskseks kontseptsiooniks, printsiibiks, mis legitimiseeris tervet hulka tollaseid ühiskondlikke arusaamu ning praktikaid, alates sellest, et naiste tunnistused kohtus meeste omadega võrreldes vähem kaalu omasid kuni ilmaliku võimu allutatuseni kiriku omale. Täna on meie vaated neis asjus muidugi väga teistsugused — ja see viib mõttele, et võibolla ei ole lex naturalis siiski nii hea ja kindel teejuht, kui see esmapilgul tunduda võib. Niisamuti on aja jooksul väga tõsiselt muutunud see, mida peetakse inimesele loomuomaseks ja mida loomuvastaseks. Keskaegse arusaama järgi oli ahnus üks seitsmest surmapatust, mitte miski, mis on inimesele loomuldasa omane. See oli, vastupidi, eksimine jumaliku inimloomuse vastu.

Aga isegi kui me hetkeks võtame seisukoha, et see keskaegne vaade oli eksitus, wishful thinking, mitte kaine hinnang — ning et ahnus tõepoolest on inimesele loomu poolest omane, siis ikkagi jääb meile alles probleem mis selle teadmisega pihta hakata. See küsimus kerkis väga teravalt valgustusajastu filosoofide jaoks seoses järk-järgulise usu kaotusega Jumalasse ning seega ka inimloomuse jumalikku päritolusse. Kui inimloomus ei olnud jumalik, siis ei ole ka ju mingit head põhjust, miks see peaks olema aluseks ühiskonnale. Pigem peaks ühiskond sellisel juhul olema selleks, mis tasakaalustab inimloomuse halvemaid külgi.Thomas Hobbes, kellel teadupärast ei olnud inimese loomuse osas kuigi roosilist vaadet, leidis, et just nimelt see ongi riigi roll. Üks teine kuulus valgustusajastu filosoof — Jean-Jacques Rousseau — oli aga arvamusel, et inimloomuse varjuküljed (nagu ahnus, kadedus, julmus või uhkus) on ühiskonna tagajärg, selle poolt tingitud. Rousseau arvates tulenevad kõik need halvad jooned sellest, et me “näeme endid läbi teiste silmade”, mistõttu meie enesehinnang tuleneb sellest, mida teised meist arvavad ning see saab omakorda aluseks ahnusele ning püüule “elada naabrist paremini”.

Kui lood on nii, nagu arvas Hobbes — ja kui me peaks arvama, et ahnus ei ole voorus, mida peaks tingimata säilitama — siis oleks meil ühiskonnana mõistlik oma asju nii sättida, et ahne olemist ei premeeritaks, et see ei oleks asi, mida imetletaks ja austataks. Kui õigus on Rousseau’l, siis on ahnus, niivõrd kui see inimestele omane on, lihtsalt meie kaasaegse ühiskonnakorralduse ebameeldiv tagajärg. Ükskõik kumba pidi vaadates on raske jõuda järelduseni, et kapitalism, kui ahnuse ja võistlustahte väljendus, peaks igavesti meie sotsiaalseks reaalsuseks jääma. Muidugi, kui me just ei arva, nagu Gordon Gekko kunagisest kuulsast Oliver Stone’i filmist, et “Greed, for lack of a better word, is good”. Aga ka siis kui me nii arvaksime, ning seetõttu kapitalismi vast suhteliselt õigustatult inimkonna arengu lõppjaamaks peaksime, ei anna see põhjust arvata, et asjad tulevikus muutuda ei võiks.

Sest isegi “ajaloo lõpu” teesi tuntuim kaasaegne prohvet, Francis Fukuyama, võtab oma End of History and the Last Man raamatu kokku järgmise lõiguga:

Alexandre Kojève believed that ultimately history itself would vindicate its own rationality. That is, enough wagons would pull into town such that any reasonable person looking at the situation would be forced to agree that there had been only one journey and one destination. It is doubtful that we are at that point now, for despite the recent worldwide liberal revolution, the evidence available to us now concerning the direction of the wagons’ wan­derings must remain provisionally inconclusive. Nor can we in the final analysis know, provided a majority of the wagons eventually reach the same town, whether their occupants, having looked around a bit at their new surroundings, will not find them inad­equate and set their eyes on a new and more distant journey.