Tšiili nokturn

Kirjutasin paar kuud tagasi Ekspressile ühe nupu Loomingu Raamatukogus värskelt ilmunud Bolaño kohta. Tundub, et see siiski lehte ei jõudnud, nii et olgu siis siia üles riputatud.

bolano

Roberto Bolaño on ühes oma intervjuus öelnud, et romaan on olemuslikult ebatäiuslik žanr – ning mida pikem see on, seda suurem on ka võimalus neil vormile omastel puudustel ilmsiks tulla. Nii on Loomingu Raamatukogu sarjas värskelt eestikeelsena ilmunud “Tšiili nokturn” oma napilt alla saja leheküljega ideaalseks võimaluseks teha tutvust ühe tähtsaima kaasaegse romaanikirjanikuga, kes juba kümme aastat tagasi meie hulgast lahkus.

“Tšiili nokturn” on surmaga vastamisi seisva vana mehe tagasivaade elatud elule. Isa Urrutia elu on olnud väärikas ja mõistlik, ta on olnud jumalakartlik vaimulik, hinnatud intellektuaal ja luuletaja ning lugupeetud kriitik, teda tunti kui “suurepärast tšiillast”. Tema sõnad on alati olnud kaalutletud ja ta vaikimised laitmatud. Meenutades oma elu liigub isa Urrutia justkui läbi suure maja, avades järjest uksi, mis viivad aina uutesse tubadesse. Ta kulgeb läbi vaimulikeseminari, läbi sõpruse Tšiili kõige tuntuma kirjanduskriitiku Farewelliga, läbi tutvuse Pablo Neruda ja lugematu hulga väiksemate Tšiili kirjanike ja luuletajatega. Ta astub Opus Deisse, tema teele satuvad härrad Mrih ja Ahiv (vihjeks: neid nimesid tasub tagurpidi lugeda), kes lähetavad ta Euroopasse, uurima sealseid kirikute säilitamise meetodeid. Seejärel võidab Allende valimised ja Pinochet korraldab riigipöörde ning sealt edasi viib isa Urrutia eluteekond läbi Santiago sumedate ööde, Maria Canalese juurde äärelinna majja, kus Tšiili literaadid kogunevad ühiselt meeldiva vestluse saatel õhtuid ja öid veetma, ja kuhu vaatamata läbi komandanditunni kestvale melule kunagi politsei ei saabu.

Oma mälestuste lossis toast tuppa liikudes jõuab isa Urrutia lõpuks aga vääramatult trepile, mis viib alla pimedusse. Ja seal, keldri kõige kitsama koridori lõpus olevas viimases ruumis, kus valgust näitab vilets pirn ja kus keset tuba on raudvoodi, lebab kinniseotud silmadega isa Urritia südametunnistus.

Bolaño on lõpuks eesti keeles kohal. Oli ka aeg.

Advertisements

Tule maapind appi

Eesti meedias ja laiemas avalikkuses juba mitmendat nädalat möllav debatt homoabielude teemadel leidis oma järjekordse kõrgmadalpunkti tänases Postimehe artiklis Kalle Muuli sulest, kes leiab, et kuna Eesti kehtiv seadusandlus ei võimalda samast soost inimestel omavahel abielluda, siis polegi enam midagi küsida ning sel teemal rääkimine on seaduserikkumisele õhutamine. Samuti ei meeldi Muulile Sotsiaalministeeriumi käimasolev kampaania, kuna “on ikkagi häiriv, et reklaam seab lapse tahtmise ülemaks lapsevanema tahtest”. Soov abielluda samast soost inimesega on Muuli jaoks võrreldav purjuspäi auto juhtimise, kooli pooleli jätmise, öösiti ringi hulkumise, kanepi suitsetamisega — või Vabadussamba pihta urineerimisega.

Kalle Muuli peaks olema piisavalt vana inimene, et mäletada, kuidas sini-must-valge lipu mastitõmbamine oli seadusega keelatud (või siis, kui täpsem olla, liigitus tegevuse alla, mis oli ebaseaduslik). Veel sada aastat tagasi oli naistel valimas käimine, kui Muuli veidrat kõnepruuki kasutada, “seadusevastane tegevus”. Seadus aga, nagu Kalle oma vanaemalt õppis, on vanem kui meie. Huvitav, kuidas niimoodi üldse minevikust tänapäev sai?

See viib mind aga ühe laiemalt intrigeeriva teema juurde. Kalle Muuli seisukohad põhinevad laialt levinud tautoloogilisele vaatele, et seadus on õiglane, kuna see on seadus. Selle kohta on Anatole France juba 1894. aastal irooniliselt märkinud, et “oma majesteetlikus võrdsuses keelab seadus nii rikastel kui vaestel sildade all magada, tänavatel kerjata ja leiba varastada.” See repliik juhib tähelepanu väiksele tõsiasjale, et oma olemuselt on seadus moraalineutraalne. Seadus ei tee kodanikest võrdseid, vaid eeldab kodanike võrdsust. Kui seda võrdsust ei eksisteeri, siis seadus mitte ei loo õiglust, vaid põlistab selle puudumist.

Tore nagu eestlane

Tänases Postimehes ilmus üks repliik, mille ma paar nädalat tagasi kirjutasin — olgu see jälje mõttes siis ka siia postitatud.

Maailm on lai koht, täis erinevaid rahvaid, ja just reisides puutume paratamatult kokku inimestega, kelle välimus, keel ning kombed on meile võõrad – nii nagu meie oleme võõrad nendele.

Kogu selle kirevuse ja mitmekesisusega toimetulemiseks kasutame tegelikult me kõik, kes suuremal, kes vähemal määral, mingeid üldiseid ettekujutusi võõrastest rahvastest ja maadest: sakslased on teadagi suured korraarmastajad, hispaanlased on emotsionaalsed ja neegrid laisad.

Nii nagu teiste suhtes, on meil enamasti samasugune üldine pilt ka meist endist. Eestlased on uhke laulurahvas, samas vaiksed ja vaoshoitud (mitte nagu lärmakad ameeriklased), loodavad alati enda peale (mitte nagu sotsialistidest rootslased), on ausad (mitte nagu korrumpeerunud lätlased), teevad usinalt tööd ega vahi muidu lakke (erinevalt näiteks lapsikutest kreeklastest).

Eesti on aga väike maa ja vaatamata meie ühist rinda uhkusega täitvale äramainimisele ühes Hemingway vähetuntud raamatus pole meie arvates hämmastavalt paljud inimesed sellisest kohast kuulnudki, rääkimata siis sellest, et nad selle järgi oskaks meid mõtlikeks ja usinateks pidada.

Ja nii juhtub tõesti, et puhkusereisidel tuleb meil sageli uudishimutsejatele selgitada, kus Eesti on, ning see äratab enamasti vana hea stereotüübiahela, mis aga pahatihti viib välja kohta, mis meile sugugi ei meeldi.

Laulumees Jaan Tätte on maailmas tublisti ringi reisinud ja selle murega nähtavasti rohkem kui mõned korrad kokku puutunud. Oma lühikeses repliigis Postimehes 21.06.2010 täheldab ta: «Paljudele on tuttav, et ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.»

Soh. Kui keegi küsib meilt, kes on eestlased, siis leiame, et rahvusena iseloomustab meid (lisaks viisakatele riietele ja soravale võõrkeeleoskusele) Skype ja WiFi, Märtin ja Baruto, Pärt ja Klas, Kanter ning Kross. Kui keegi peaks meid ekslikult näiteks itaallasteks, siis ei arvaks me ju, et selle peale peaks solvuma?

Kuigi meie keel on itaalia keelest sama kaugel kui vene omast, kuigi itaallased on teada-tuntud maffiarahvas – see kõik ei häiriks meid põrmugi. Itaalial on suurepärane köök ja head veinid, neil on Dante ja Verdi, Veneetsia ja Firenze.

Venelased on aga meie silmis miskipärast riides ebaviisakalt ega räägi inglise keelt – või kui räägivad, siis teevad seda nii nagu venelasi mängivad ameerika näitlejad Hollywoodi filmides.

Miks ei näe me venelasi nii nagu koos Juri Lotmaniga Tartu-Moskva koolkonna südamikku kuulunud Mihhail Gasparov, kes defineeris vene kultuuri kui Puškini lugejaskonna?

Miks ei suhtu me venelastesse kui Dostojevski ja Bulgakovi, Šostakovitši ja Tšaikovski, Ahmatova ja Akunini, Tolstoi ning Tšehhovi, Moskva ja Peterburi rahvasse? Miks läheb kõik see üle parda ja kust tuleb arusaam, et kogu maailm näeb venelasi kui kaltsakaid ja umbkeelseid, kellega meie ju ometi ei sarnane?

Muretsemine selle pärast, et ega me äkki liiga vankad välja ei näe, räägib kõige rohkem meie endi kollektiivsetest hirmudest ja kompleksidest ning enamikule meie välismaistest vestluskaaslastest tuleb selline valuline reaktsioon esimese hooga suure üllatusena –  sest nad ei mõelnud meid venelaseks pidades ju midagi halba.

Nii nagu ilmselt ei mõelnud ka Jaan Tätte oma märkusega venelaste kohta midagi halba, aga välja kukkus nagu ikka – püüame küll olla viisakad ja käituda teiste inimestega kenasti, aga ikka läheb nii, et oleme eestlased.

Pind su silmas

Pind su silmas on parim suurendusklaas.
— Theodor W. Adorno, “Minima Moralia”

NO-teatri Ühtse Eesti projekti lõppakordiks olnud Suurkogust on nüüdseks vast piisavalt aega möödunud, et kõik, kellel sel teemal midagi südamel kripeldas, on saanud oma suu lahti teha, head- ja pahameelt väljendada või veelkord avalikult oma ükskõiksust kuulutada. Võtsin ükspäev ette ja tegin päris korraliku reha nii üle kirjutava kui kõneleva meedia, lugesin läbi ja üle hulga artikleid ning kuulasin ära asjakohased saated Reporteritunnist, Olukorrast Riigis, Rahva Teenritest ja Keskpäevatunnist ning pean tunnistama, et üldises plaanis on mu summaarne reaktsioon arvustustele “meh”.

Olen ise NO-teatri tükkide (ühe olulise erandiga) suureks tugevuseks pidanud tekstuaalset avatust, nende võimalike interpretatsioonide rohkust ja kontekstuaalset paindlikkust. See tähendab ühtlasi, et ka Ühtsel Eestil ei ole üht ja ainsat sõnumit — sellise otsijad võiksid hetkeks peatuda ning mõtiskleda kasvõi näiteks erakonna nimevaliku iroonilise dimensiooni üle. Seda enam on kahju, et selle ühe sõnumi otsimine on jätnud varju kogu aktsiooni läbiva mitmetahulisuse ja -tasemelisuse.

Nii projektist endast kui selle arvustustest saaks muidugi näpud villi kirjutada, aga täna tahan ma vaadata lähemalt ainult üht konkreetset suurkogu-järgselt ilmunud arvustustest läbi jooksnud seisukohta. Nimelt on päris mitmelt poolt kõlanud kahetsevaid hääli, et NO-teatri muidu väga tänuväärt didaktiline ettevõtmine, mille eesmärgiks oli justkui poliitilistest pimedatest nägijate tegemine, ei jõudnud oma tegeliku sihtrühmani, kuna suurhalli saali olid kogunenud peamiselt valgustatud inimesed, kes on väga hästi teadlikud poliit-tehnoloogiatest ja seega manipuleerimise suhtes immuunsed.

Hm.

Esmalt tuleb muidugi nõustuda mitmete inimestega (nt. Hannes Rumm ja Jaak Allik), kes on ära märkinud, et NO99 hoidis rahvaga manipuleerimise osas Suurkogul väga turvalist pikivahet. Klaköörid toodi kohe etenduse alguses kapist välja, mis mitte ainult ei kahandanud nende efektiivsust suurusjärgu võrra, vaid ühtlasi andis kohaletulnud inimestele väga selge signaali jääda pealtvaatajateks. Selles osas on muide kuulda olnud ka mitmeid etteheitvaid hääli — mis kahetsevad, et Ojasoo ja Semper otsustasid püssirohukeldris tikkudega mitte mängida ja seega hoiduda inimkatsete tegemisest 7,000-pealise publikuga. Nii et tegelikult me ei tea kui hästi või halvasti see seltskond manipuleeritav oleks olnud, kui etenduse vedajad oleks võtnud pähe seda proovida. Aga ei võtnud ja ma usun (okei, tegelikult tean), et üheks suureks põhjuseks oli nn. Langi-aktsioon ja selle käigus juhtunu.

Sama tähelepaneku ja järelduseni jõudis oma Reporteritunni arutluses tegelikult ka Jaak Allik — kellega mul siiski on ühes olulises punktis väga tõsine eriarvamus. Nimelt leidis Allik, et Langi-aktsioon andis ette-ennustatava tulemuse, milleks oli olukord, et üks kolmandik saalist ei allunud manipulatsioonile. See seisukoht eeldab, et manipulatsiooni eesmärgiks oli saada kõik inimesed lavale. Asi läheb aga palju huvitavamaks, kui hetkeks kaaluda ka teisi võimalusi. Mis juhtub, kui korraks ette kujutada, et asja sihiks ei olnud mitte liigutada inimesed saalist lavale, vaid jagada seni rahumeeli saalis istunud seltskond kahte leeri? Ja veelgi enam — võtta neilt ära see mugav ja mitte millekski kohustav pealtvaataja positsioon? Teha heterogeensest publikust kaks homogeenset gruppi: meie ja nemad?

Kui asjale niimoodi läheneda, siis muutub seisukoht “minuga ei saa manipuleerida” märksa keerulisemalt kaitstavaks, kuivõrd saali istuma jäämine muutub samavõrd otsuseks kui lavale minek. Huvitav oli asja juures veel ka see, et ühest hetkest alates lavastas kogu olukord ennast ise. Kuuldavasti oli teatril olnud plaan võtta üles “Mis te teete teise laua rahvas”, aga nad ei jõudnud selleni. Inimesed tegid seda ise, enne kui režii seda ette nägi, ja ilma, et neid oleks kellegi poolt selleks kuidagi manipuleeritud või ärgitatud. Ja kui kogu situatsioon oli selgelt mänguline ja teatraalne, siis “meie” ja “nende” vaheline pinge saalis muutus ühel hetkel väga reaalseks. Seda on selgelt näha klipist ning olen sama kuulnud päris mitme inimese suust, kes ise kohal olid. Ühel hetkel ületati saalis mingi nähtamatu mõtteline joon, peale mida tekkis uus reaalsus — midagi, mille kohta Durkheim on kasutanud terminit “sotsiaalne fakt”. See on miski, mille lavastaja saab küll teatud kombel esile kutsuda, kuid mille olematuks tegemine pole seepeale enam tema võimuses.

Okei, teatrisaalis oleks tegelikult olnud ju ka võimalus püsti tõusta ja minema jalutada — aga tundub, et seda võimalust siiski keegi ei kasutanud. Kokkuvõttes olid kõik inimesed saalis osalised lavastuses, meeldis see neile siis või mitte, kuna nende varasem positsioon publikuna lihtsalt võeti neilt ära — ja siin polnud teadlikkusest või oma peaga mõtlemisest tuhkagi abi.

Suuremas plaanis võib sama skeemi laiendada aga ka ühiskonnale tervikuna. Levinud vaate kohaselt on populism midagi sellist, mida tehakse kellegi teisega ja mis kunagi ei tööta meie endi peal. Populismi ohvriks lähevad naiivsed ja harimatud, need, kellel ei ole selgeid poliitilisi veendumusi ja kellel puudub kriitiline meel. Mis aga saab siis, kui ainsaks alternatiiviks läbini pehkinud ja populistlikule parteilisele establishmendile on üksikkandidaat, kelle “Ära vali parti”-kampaania on klassikalise populismi õpikunäide?

Vast on lugu nii, et populismi-pind on tegelikult meie kõigi silmas — ainult et teiste puhul paistab see palgina.

Iseolemise talumatu kergus

Peale oma täpsustavat artiklit Memokraadis olin üsna kindel, et jätan sellega kogu teema selleks korraks rahule ning olles lugenud Aaviksoo vastust ja sellest mõnede oma tuttavatega põgusalt rääkinud veendusin omas mõttes veelgi enam, et ma ei taha sellesse debatti enam midagi lisada. Siis aga ühes Facebook-feedis käinud arvamustevahetust kommenteerides ei saanud ma end enne pidama, kui oligi vastus valmis. Postimehes see enam ei ilmu, aga panen ta siia siiski üles — lihtsalt, et jääks märk. Kuuldavasti läheb teema siiski veel veidi edasi (näiteks peaks Ilmar Raagi sulest Areenis peatselt ilmuma haakuv artikkel) aga minu poolt on sellega nüüd tõesti lõplikult dixi. Ja head Vabariigi aastapäeva kõigile.

Vastuseks kaitseminister Aaviksoo 19.02.2010 artiklile Postimehes tahaksin omalt poolt tõdeda, et uinuv mõistus sünnitab ilmselt mitte ainult fašistlikke, vaid ka marksistlikke koletisi. Nii nagu fašistiks nimetamine hr. Aaviksood isiklikult ei häiri, ei lähe tegelikult ka minule korda, kui mind marksistiks peetakse. Marxi mõttel (millega mina isiklikult puutusin muide esmakordselt kokku Tartu Ülikoolis) on olnud väga suur mõju kaasaegsete sotsiaal- ja humanitaarteaduste kujunemises, ulatudes ajaloost kirjandusteooriani ning selliselt on tema ideedega kursisolek neil aladel sisuliselt möödapääsmatu.

Ma tunnistan, et vaatamata erimeelsustele mõnedes meie seisukohtades mulle isiklikult hr. Aaviksoo vastus meeldis. Mina näen Euroopa riigi ministri avalikus kõnes esinevas Riefenstahli-tsitaadis probleemi, tema ei näe — mis siis ikka, Jedem das Seine, nagu öeldakse. Tema näeb tuleviku Eestit ennekõike rahvuslikuna, mina eeskätt kodanikupõhisena — jällegi, mõlemad on legitiimsed vaated, niikaua kui nende üle saab arutleda ja nende plusse ning miinuseid vaagida.

Siiski oli hr. Aaviksoo vastuses paar teemat, mis minus ebamugavust tekitasid. Nimelt ütleb Eesti Vabariigi valitsuse (mille liige hr. Aaviksoo ise on) poolt 2008. aasta aprillis heaks kiidetud Riiklik Lõimumiskava 2008-2013 oma põhimõtete esimeses punktis järgmist:

“Lõimumiskava [tugineb] euroopalikele põhiväärtustele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi): demokraatia, õigusriik, rahu, üksikisiku enesemääramise õigus, inimõiguste järgimine ning kultuuriline mitmekesisus.”

Ma eeldan, et selle punkti lõpus mainitud ja ühtlasi kogu lõimumiskava tekstist läbi jooksev “kultuuriline mitmekesisus” on see, millele hr. Aaviksoo oma artiklis viitab kui “valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile” heiastuvale “multi-kulti ideaalriigile” (ja mis ilmselt siis vastandub meie ugri-mugri reaalsusele). Samuti on mul küsimus, et kas hr. Aaviksoo järgi ühtaegu nii humanitaarintelligentsile kui noortele kosmopoliitidele omased “üldsõnalised üleskutsed austada (ülimuslikke) euroopalikke väärtusi ja abstraktseid demokraatlikke printsiipe” on mingi naiivsuse väljendus, mis peaks täiskasvanuks saades üle minema? Ehk siis, kas mainitud riiklik dokument (täies pikkuses leitav Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse veebilehelt www.meis.ee/loimumiskava) on mingi nali? Midagi sellist, mida me ütleme pelgalt selleks, et neurootilised lääne-eurooplased meid rahule jätaks, samas omavahel üksteisele kavalalt silma tehes?

Olles põgusalt maininud Põhiseaduse preambulit viitab hr. Aaviksoo vajalikule oskusele “teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning sellel, mille muutmine on meie võimuses ja mille muutmine ei ole” ning juhib tähelepanu sellele, et “rumal oleks vaimustuda lihtsatest, ent pealiskaudsetest lahendustest, mis seisnevad üksnes vastandumises sellele, mis ei meeldi”. Ma tõesti ei saa aru, millel põhineb väide, et meil ei ole tõsiseltvõetavaid alternatiive praegusele rahvusekesksele riigimõtlemisele (mille ilmekaks näiteks oli muuseas ka hr. Aaviksoo valik tõlkida ingliskeelne national interests kitsalt kui “rahvuslikud” ja mitte kui “riiklikud” huvid — mis peegeldab veelkord arusaama, et “rahvus” ja “riik” on kattuvad mõisted) ja et need, kes kujutavad ette midagi teistsugust, ei ole lihtsalt saanud aru “ühiskonna arenguloogikast”. Kas Indrek Teder, pidades eelmise aasta oktoobris Riigikogus oma põhiseaduspatriotismi-kõne (leitav stenogrammina Riigikogu veebilehelt), ei olnud samuti sellest arenguloogikast aru saanud? Kas lisaks Saksamaale ka Hispaanias ning Kanadas juba mõnda aega avalikult käinud debatid konstitutsioonilise patriotismi ja multikulturalismi teemadel põhinevad seega mingil arusaamatusel ja pealiskaudsel vaimustusel? Või küsiksin siis nii: kust täpselt võiks leida selle arenguloogika kirjelduse ning olulise/ebaolulise eristuse — nii mina ise kui kindlasti ka paljud teised meeleldi tutvuks sellega. Aga ma ei saa olla nõus, et see on a priori miski, mida hr. Aaviksoo mõistab ja teab ning nt. Jürgen Habermas, Marju Lauristin või Indrek Teder mitte.

Muidugi ei ole põhiseaduspatriotism mingi imerohi kõikidele Eesti ja maailma hädadele — keegi ei peagi seda selleks. Levinuim vastuväide, et põhiseaduspatriotismi kontseptsioon tekkis Saksamaal reaktsioonina nende unikaalsetele probleemidele ja ei ole see seetõttu kohaldatav kuskil mujal on aga sama veenev kui öelda, et kuna demokraatia mõiste tekkis Vana-Kreeka linnriikides ei saa sellel olla mingit rolli 21. sajandi Eestis. Ka ei eelda põhiseaduspatriotism rahvuse mõiste ja rahvusliku identiteedi üle parda viskamist. Oma kõnes ütles hr. Teder: “Väga lihtsustatuna öeldes on kandvaks põhiseaduspatriotismi mõte, et ühendajana tuleb põhiseadus enne rahvust”. Enne, mitte selle asemel.

Samuti ei tähenda see, et senitehtu oleks kuidagi vale või väärtusetu. Veelkord tsiteerides hr. õiguskantslerit: “Mulle tundub, et Eesti riigimõtlemine ja filosoofia vajavad justkui uue käigu sisselülitamist. Vana, seni sees olnud käik, on Eesti huve väga hästi teeninud, aga sama käiguga sõitmine võib kaasa tuua ohu, et meie riigimasin n‑ö jookseb kinni. Jätkusuutlikult edasi liikuda saame juhul, kui käiku vahetame. Käiguvahetus ei tähenda, et eelmine käik oleks vale olnud. Meie senised riikluspõhimõtted ja rakenduspoliitika on olnud õiged ja põhiseaduspärased. Tinglikult võiks seda käiguvahetust nimetada sujuvaks üleminekuks rahvuskeskselt riigimõtlemiselt kodanikukesksele riigimõtlemisele. See tähendaks arenguetapil kohase meetme, kohase käigu valikut.”

On muidugi täiesti võimalik, et hr. Tederi nägemus ja arusaam ühiskonna arenguloogikast ongi naiivne ja vale — aga ta ei saa seda olla lihtsalt seepärast, et hr. Aaviksoo nii arvab.

Tegelikult olen ma kaitseminister Aaviksooga ühes olulises punktis täiesti nõus — Tartu rahu ning sellest sündinud Eesti Vabariik olid oma ajas ja kontekstis tõepoolest midagi, mille üle me täna võime ja peamegi uhkust tundma. Tänases Eestis aga võiks see olla uhkuse ja rõõmu allikaks — triumfiks, olgu see sõnakasutus minugi poolest veidi suurejooneline — ka neile meie kaasmaalastele, kelle rahvus ei ole “eestlane”.

Kui me seda vaid ise laseme.

Raske talv

Silly-idiots-monty-python-8932359-460-288.jpeg

Lugedes Kaarel Tarandi hiljutist artiklit EPL-i veergudel ei oska ma enam arvata muud, kui et ilmselt on viimaste aastakümnete rängim talv Eestis järjestikuste puhangutena esile kutsunud sündroomi, mida täheldasid eelmise sajandi keskel eskimo rahvaid uurinud antropoloogid. Pibloktoq või siis maakeeli arktiline hüsteeria lõi polaaralade elanike juures välja tavaliselt talvel ning väljendus tüüpiliselt selles, et isik jooksis oma iglust alasti õue, lume ja mitmekümnekraadise pakase kätte ja karjus hüsteeriliselt seosetuid sõnu. (Parker, S: Eskimo psychopathology in the context of Eskimo personality and culture. In: American Anthropologist, 1962, 64: pp. 76-96.)

Eesti ainsa kultuurilehe peatoimetaja on oma artiklis (pealkirjaga “Kehvem mees tahab ka naist”) võtnud vaagida mis siis nimelt põhjustab Eestis rahvuslikke pingeid ja jõudnud järeldusele, et asja tuum peitub noorte vene rahvusest meeste seksuaalses frustratsioonis — kuna Kalevite kangest soost alfaisased võtavad kõik nende kaunimad neidised ära ei jäägi parimas paljunemiseas mitte-eestlastel muud üle kui oma tunge tänaval märatsedes välja elada.

Et mitte jääda lihtsalt targutajaks pakub Tarand välja ka lahendusi – koguni kaks. Esiteks tuleks “soodustada igakülgselt üleliigsete noorte meeste väljarännet” ja teiseks “hankida kuskilt maailma nurgast noori naisi, kelle silmis tundub meie summaarse seksuaalvaliku üle-jääk vägagi atraktiivne”.

Tule taevas appi, tõepoolest.

Isemõtlemise ohud

euroopaväärtused.jpeg

Mõned lugupeetud lugejad panid vast tähele läinud nädalal yours truly poolt põhjustatud tormi Eesti meedia teeklaasis, mis puhkes peale mu Postimehes avaldatud arvamusartiklit kaitseminister Jaak Aaviksoo poolt Tartu rahu aastapäevale pühendatud kõnes manatud loitsu kohta. Ei jõua see madin veel vaibuda, kui juba järgmine parimate kavatsustega poliitik Jaak A., sedakorda siis Allik, kirjutab EPL-i ülevaatliku artikli oma hiljutisest reisist Iraani islamivabariiki. Kui suuremalt osalt jääb reisikirjast mulje nagu oleks keegi saatnud ornitoloogi raporteerima Frankfurdi autonäitusest, siis kirjutise lõpuosas otsustab hr. Allik, Allah ise teab mille pärast, hakata omal käel lahkama naiste olukorda Iraanis — mispeale suundub seni küll veidi vindise, kuid suuremalt jaolt adekvaatsust säilitada suutva joodiku moodi paistnud jutt joonelt ja pea ees kraavi.

Ma tõesti sugugi ei arva, et võõrastest maadest ja kultuuridest võiks kirjutada ainult antropoloogid või naiste teemal sõna võtta vaid feministid. Küll aga võiks igaüks — ja eriti avaliku elu tegelased — enne oma suu avamist kasvõi põgusalt tutvuda kõnealuse teemaga ning püüda kriitiliselt hinnata oma teadmiste sügavust ja arvamuste kohasust, et siis vastavalt valida, millest juttu teha ja millest mitte. Kaheksa päeva teatrifestivali Teheranis võiks ju anda piisavalt materjali millest kirjutada, ilma, et peaks oma poognate tõmbamiseks õhukesele jääle minema.

Aga jätan Alliku ristilöömise sedakorda naisõiguslaste võimekatesse kätesse, kuigi jah, feministide püha raevu täis ajamine oli ainult osa hr. Alliku erakordselt mitmetahulisest sooritusest. Sellega seoses tasub heita pilk korraks ka Hajameelse blogisse, kus lisaks Alliku kaasusele võib kommentaariumist leida veel ühe õpetliku näite teemal, mille kohta käib tabavalt järgmine tsitaat Mark Twainilt:

It ain’t what you don’t know that gets you into trouble. It’s what you know for sure that just ain’t so.

Duh.