Kes on suverään?

Läinud nädalal tegi Riigikohus lõpuks otsuse õiguskantsleri poolt tõstatatud küsimuses, kas ESM-i (Euroopa Stabiilsusmehhanismi) asutamislepingu artikkel 4 lõige 4 on kehtiva põhiseadusega kooskõlas – ning kui otsus kahe sõnaga kokku võtta, siis oli see “on küll”. President, peaminister ja rahandusminister reageerisid otsusele avaldades rahulolu ning märkides (Ansip), et otsus oli ootuspärane, ning et nüüd, kui viimane tehniline takistus on kõrvaldatud, võib Riigikogu lepingu ratifitseerimisega edasi minna. 

Jah, tõesti, lahend oli oma järelduses selgesõnaline ning kuna tegemist on Eesti kohtuvõimu kõrgeima instantsiga, siis ka lõplik. Lahendiga koos avalikustatud materjalides on aga lisaks kohtu otsusele ka kokku kümne kohtuniku eriarvamused, mis kokku moodustavad äärmiselt huvitav ja olulise lugemise. Nende baasilt saab ilmseks, et sisulises plaanis oli kohus antud asjas 50/50 lõhki. Kui kõik kohtunikud olid ühel meelel küsimuses, et artikkel 4.4 sisaldab põhiseaduse riivet (täpsemalt riivab see Riigikogu eelarvepädevust, mis omakorda kitsendab põhiseaduse seisukohalt fundamentaalset suveräänsuse printsiipi), siis üheksa kohtunikku leidsid, et selline riive on õigustatud ning üheksa kohtunikku leidsid (mõneti erinevatele argumentidele toetudes), et see seda ei ole. Ja üks kohtunik leidis, et õiguskantsler ei olnud pädev antud küsimust tõstatama – ning kaldus lõppkokkuvõttes siiski ka poolele, mis leidis riive õigustatud olevat. 

Huvitaval kombel ilmus NY Times’is just nädal enne Riigikohtu üldkogu otsust artikkel, mis räägib eurotsooni riikide ees seisvast trilemmast – kolmest fundamentaalsest väärtusest: 1) sügav majanduslik integratsioon, 2) demokraatlik poliitika ning 3) autonoomne rahvusriik, on võimalik korraga valida ainult kaks. Mulle tundub, et see on väga heaks taustaks mh. ka konkreetse Riigikohtu üldkogu lahendi üle arutlemisel, kuid mind ennast huvitab antud asjas veel üks spetsiifilisem aspekt. Ma ei ole kompetentne kritiseerima või kommenteerima kohtu otsust põhiseadusele vastavuse osas, küll aga on mul mõned poliitfilosoofilist laadi tähelepanekud. Õigemini üks suur ja oluline tähelepanek, muu on selle kõrval pudi-padi. Ja selle tähelepaneku südameks on otsuse punkt 127:

PS § 1 lõike 1 kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Selle sättega on suveräänsuse põhimõte kinnistatud põhiseaduslikult Eesti rahva ja riigi alusena. Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt. Suveräänsuse põhisisuks on otsustusõigus kõigis küsimustes sõltumatult välistest mõjudest. Riigi suveräänsuse üheks elemendiks on riigi finantssuveräänsus, mis hõlmab riigieelarve küsimuste ja riigile varaliste kohustuste võtmise otsustamist.

“Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt” – seega tuginevad Eesti riigi iseseisvus ning legitiimsus rahva tahtel ning selle põhisisuks on “otsustusõigus kõigis küsimustes sõltumatult välistest mõjudest”. Ometi tõdeb RK üldkogu otsuse punktis 163 , et “euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka” ning leiab (punktides 165 kuni 167), et selle kaitsmine on vajalik tagamaks Eesti võimekust “tagada isikute sissetulekuid, elukvaliteeti ja sotsiaalset turvalisust”, “täita riigi tuumikfunktsioone”, ning “tagada õigusi ja vabadusi”.

Ükskõik mispidi asjale vaadata, ei ole euroala finantsstabiilsust võimalik mõista millegina, mis ei oleks põhiseaduse kontekstis “väline mõju” – kui ta seda poleks, ei räägiks me ka ju põhiseaduse riivest. See on asi, mis on täiesti väljaspool rahva tahet, mis seni – vähemalt vaikimisi – oli suveräänsuse vundamendiks. Riigikohtu üldkogu hinnangul on euroala finantsstabiilsus Eesti jaoks põhiseaduslik väärtus, ning selline väärtus, ilma milleta muutub küsitavaks, kas riik suudab põhiseaduse preambulis seatud eesmärke täita.

Nüüd aga tahaks ma võtta siit veel ühe sammu edasi. Misasi täpselt on “euroala finantsstabiilsus”? Milles see seisneb, mis on see institutsioon, mis on kas “stabiilne” või “ebastabiilne”? See ei ole Euroopa Parlament, see ei ole Euroopa Komisjon või ECB. See ei olegi institutsioon, millel oleks kontor ja tänava-aadress – või õigemini, tal on neid palju. “Euroala finantsstabiilsus” on pangad ja finantsasutused, erakapitalil põhinevad ettevõtted, kes on küll alluvad regulatsioonile ja järelvalvele, kuid kellel ei ole mingit poliitilist vastutust selle “accountability” mõistes. Ehk siis – meie suveräänsus põhineb millelgi, mis pole mitte ainult “väline mõju”, vaid millelgi, mis pole isegi poliitiline, kuivõrd ta allub era- ja mitte avalikule huvile.

Eesti puhul on küsimus vähemalt täna abstraktne, kuid mitmel pool mujal Euroopas (Lätis, Kreekas, Portugalis, Hispaanias) on tegu täiesti aktuaalse teemaga – nende riikide parlamentide eelarvepädevusest on alles vaid tühi kest ning sisuliselt on nende otsused määratud just nimelt “väliste mõjude” poolt, ning selliste väliste mõjude (nagu näiteks IMF), kellel ei ole antud riikide kodanike poolt mingit poliitilist mandaati ja kes ometi otsustavad, mis on vaja teha selleks, et nende riikide kodanike “sissetulekud, elukvaliteet ja sotsiaalne turvalisus” tagatud oleks, et “riik saaks täita tuumikfunktsioone” ning “tagada kodanike õigusi ja vabadusi”. 

Kas selline asi on halb või hea on hetkel isegi suhteliselt kõrvaline küsimus – see lihtsalt on see, kuidas asjad praegu on – vähemalt kuni Riigikohus pole otsustanud teisiti. Viimase otsuse valguses kerkib aga sootuks keerulisem küsimus: kui RK ka otsustaks teisiti, siis kas see midagi tegelikult ka muudaks?

Advertisements

10 thoughts on “Kes on suverään?

  1. Ma ei suuda seda mõttekäiku hästi jälgida. Euroala finantsstabiilsus on eesmärk. ESM on otsustav organ (nagu IMF või ÜRO või NATO), millel on aadress ja puha ning mis selle eesmärgi nimel loodud. Küsimus on selles, et anname oma otsustusõigust ESMile omajagu ära. Otsustame, et vajadusel võib ESM kasutada Eesti riigi garantiid ka juhul, kui Eesti konkreetsele kasutusviisile vastu seisaks.

    Meil on teisi eesmärke veel, mida mõjutab ümbritsev maailm – näiteks riiklik julgeolek. Kuidas ei oleks sõjaline kallaletung “väline mõju” samas kontekstis, milles kirjutad? Mõni looduskatastroof? Kumbki ei kannaks “poliitilist vastutust” meie rahva ees.

  2. Alustan kommentaari lõpust: sõjaline kallaletung ju ongi probleem just seeläbi, et rikub ohvri suveräänsust? Kui su küsimuse mõte oli selles, et me liitusime NATO-ga selleks, et vähendada sõjalise kallaletungi riski ning see on sarnane olukorraga, kus me liitume ESM-iga vähendamaks riske, mis tulenevad Euroopa finantssüsteemi ebastabiilsusest, siis see paneb mainitud finantssüsteemi mõnevõrra ähvardavasse valgusse :). Võrdlus looduskatastroofiga on aga eraldi pikem teema, kuhu ma hetkel pikemalt kaevuma ei hakkaks – remargiks lihtsalt niipalju, et ma isiklikult olen väga kriitiline selle osas, kas on mõistlik majandust loodusstiihhiaga kõrvutada (kui me viimase all just ei pea silmas midagi nagu nt. climate change, mis on samuti inimtekkeline).

    Konkreetselt ESM-i puutuvas osas – ma ilmselt pean veidi mõtlema, kuidas seda erinevust kõige paremini sõnastada, aga mulle tundub, et vähemalt praegu on ESM siiski midagi muud, kui IMF, kuigi jah, ka IMF-i asutamise algseks eesmärgiks oli ju kullastandardi säilitamine. Ma pidasin silmas seda – ja see mõte ei ole, nagu sa vast isegi näed, hetkel kuigi läbimõeldud – et oma sügavamal tasandil on euroala finantsstabiilsus eeskätt kinni pangandussüsteemi stabiilsusest. Siin on kinni see, miks Kreeka default on saanud nii suureks probleemiks. Riigid on oma kohustuste otsas defaultinud from the times immemorial, see ongi suveräänse riigi vabadus nii teha. Kreeka defaulti ei saa lubada, kuna see tooks kaasa väga tõsiseid probleeme Euroopa pankadele (ja pensionifondidele jne.), mis aga on ju eraettevõtted, kes on olnud vabad oma otsustes võtma riske, mida nad on võtnud. See viib meid tagasi mõtteni, mida ma ka siinsamas varem olen väljendanud – tänase seisuga on finantssüsteemist (ja seda mitte ainult Euroopas) saanud sisuliselt utility, nagu raudteevõrk või veevärk. Ning ESM-i mureks on just nimelt selle utility stabiilsuse hoidmine.

  3. Võrdlus sõjalise kallaletungi või looduskataklüsmiga oli toodud lihtsalt esimesena pähe tulnud asjadega, mis samuti ähvardavad inimeste “sissetulekuid, elukvaliteeti ja sotsiaalset turvalisust”, kuid ei oma iseseisvalt mingit “accountabilityt”. Muud pole sealt mõtet välja lugeda.

    Niisamuti pakume Eestis hoiusekindlustust, mis kah aitab “eraettevõtjaid, kes oma otsustes vabad võtma riske”. Jah, võime Su stiilis interpreteerida seda just eeskätt pankade aitamisena, ta on isegi disainitud selgelt ja põhiliselt pangajooksude ärahoidmiseks – kas selline eraomandi rõhutamine on siin mingitki pidi viljakas, on omaette küsimus (seda enam, et arvestatav osa pankadest, kes mõjutet, on tegelikult täna riigi omandis, esimesed kriisi ohvrid olid munitsipaalomandis – ma ei näe, kuidas see peaks pilti muutma). Tegelikult saab siin analoogiaga edasi minna – ESMi algne idee on väga sarnane hoiusekindlustuse omaga – ära hoida isetäituvaid ennustusi, sellepärast teda stabiilsusmehhanismiks kutsutakse. Läti oleks pankrotti läinud puhtalt turu ooduste tõttu, kuid suutis selle ära hoida tänu ESMi stiilis välisabile. Kuna sellises situatsioonis on kõige olulisem võimalus kiirelt sekkuda, delegeerime osa otsustusõigusest väljapoole riiki, mis tekitanud ka põhiseadusliku vaidluse. See on süveräänsuse riive.

    Ma olen täiesti võimeline ette kujutama maailma, kus ESM võiks stabiilsuse osas aidata ning olla kooskõlas eesmärkidega isikute sissetulekute, elukvaliteedi, sotsiaalse turvalisuse jm osas. Olen küll kahjuks võimeline ette kujutama ka sellist maailma, kus ESM kas tänu poliitilisele protsessile või millelegi kolmandale oma otsustes vigu teeb.

    Aga see eraettevõtjate ja ise riski võtjate argument paneb mind veidi kukalt kratsima. Kohtusüsteem lahendab eraettevõtjate vaidlusi, tuletõrje kustutab teinekord ka eraettevõtete vara, tervist kontrollides ei ole meie esmane mure reeglina, et see võib kasuks tulla perearsti erapraksisele, toiduabi andes ei kipu me kurtma, et makaronid toodab erafirma. Kui need tegevused on oodatavalt kooskõlas meie eesmärkidega, siis pole probleemi.

    p.s. Kreeka juba defaultis kõigis selle sõna praktilistes tähendustes.

  4. Aga vaatame siis seda hoiusekindlustuse analoogiat. Esiteks ei ole hoiusekindlustus avalik raha, see on fond, mis moodustub pankade kontributsioonidest, mitte riigieelarve eraldistest. Teiseks – ja see on minu silmis olulisemgi punkt – ei ole hoiusekindlustuse eesmärgiks ja modus operandi-ks aidata hättasattunud panku, vaid korvata (teatud määrani) tekkiv kahju hoiustajatele. Kui ESM oleks struktureeritud sama printsiibi alusel, siis poleks seal mõistagi ka mingit probleemi ega puutumust suveräänsusega.

    Lühidalt kokku võttes on minu isiklik arvamus see, et avaliku raha sedalaadi mastaabis kasutamisega peab käima kaasas ka public accountability. Ja siin ongi erinevus orkaani või sõjalise agressiooniga võrreldes, mille puhul ei saa sellist accountabilityt eeldada või oodata. Finantssüsteemi puhul minu arust aga saab ja võiks. Aga muidugi, YMMV.

    Kreeka defaulti osas – ilmselt pole see uudis siiski veel päris kõigini jõudnud: http://www.bloomberg.com/news/2012-05-22/european-banks-unprepared-for-pandora-s-box-of-greek-exit.html.

  5. Huvitav, mis Sind ümber võiks veenda hoiuste tagamise fondi osas. Kas nende tekkimise ajalugu ja põhjendused; see, et ei tagata mitte mingit summat inimese kohta, vaid inimese kohta pangas; põhjendused, miks hoiusekindlustust suurendati kriisi ajal? Tegemist on üheselt ja eesmärgipäraselt pangajooksude peatamiseks mõeldud meetmega – seda on lihtsalt parim teha läbi isikute hoiuste korvamise. Suhteliselt põgus taustaga tutvumine (mida ise nimetasid ühes teises threadis viisakuseks oponendi vastu – pole probleemi, elan üle) peaks igatüht selles piisavalt veenma.

    Hoiuste tagamise fond saab küll pankadelt kontributsioone, kuid on sisuliselt tagatud riigi poolt. St nad ei opereeri üksnes oma fondivaraga. Teoreetiliselt on ESM samuti isetasuv ja toimib garantiiga (just nagu hoiuste tagamise fondki). Siin ei ole fundamentaalset vahet.

    ESMil on public accountability. Tuletõrjel niisamuti, ehkki klientidelt nõutakse üksnes tuletõrjenõuete täitmist. Ja kui me räägime nüüd neist, kes ESMi poole pöörduvad, siis nende international accountabilityt võidakse pidada (ja pead ju ise ka) taas suveräänsuse riiveks.

  6. Ega vist muud moodust mind veenda ei olegi, kui see, mida Sa praegu teed :). Ja – erinevalt sellest, mida Sa näid arvavat – ma olen täiesti nõus saama selles osas ümber veendud. Sul on mitmeid häid argumente, mille üle ma õhtul rattaga sõitmas käies mõtlesin – ja mille peale ma ise varem ei olnud tulnud. Hoiuste tagamise fondi puutuvas ma muide olen üsna hästi kursis – vähemalt tean ma kõike seda, millele sa ülal viitasid (mis ei peaks olema üllatus, kui Sa tead, mida ma varem ametiks tegin) – ma lihtsalt ei ole Sinuga sama meelt selle osas, mis on “fundamentaalne vahe” ja mis ei ole.

    Defaulti puutuva kommentaari võtsin vabaduse kustutada ning kui sobib, siis unustan, et sa selle siia panid 🙂 Kui Su eesmärk on mind milleski veenda, siis sedalaadi asi kindlasti ei ole selleks hea moodus.

  7. See defaulti puudutav tundus äraütlemata loogiline vastus Bloombergi arutelule Kreeka eurotsoonist lahkumise kohta, mida mingil põhjusel defaultiga sidusid. Ega ma reaalselt muidugi kahtle, et Kreeka defaultist rääkima hakkamine juba Su esimeses kommentaaris lohakusviga oli. Ehkki ma suudan ette kujutada muid põhjuseid peale otseste kohustuste täitmatajätmistest tingit kulude, mis sellise võimaluse realiseerumise kulukaks muudavad (palju õnne ettevõtetele mõne riigi rahaliidust sunnitud lahkumise vastu hedgemisel).

    Aga nood juba teised teemad. Kommenteerima ajendas mind asi, mida nimetaksin kategooriaveaks – väärtuse (euroala finantsstabiilsus) accountability.

  8. Jah, ja see on asi, mille osas ma muide olen täitsa nõus – seal oli mu argumentatsioon nõrk. Mind küll see accountability teema endiselt häirib ja ma pole siiani nõus, et hoiusekindlustus või tuletõrje siin head paralleelid on, aga ilmselgelt pean ma siin veidi pikemalt mõtlema – see postitus oli kirjutatud öösel ja ca. poole tunniga ühe hetkemõtte ajel. See mõistagi ei tähenda, et kriitikas mingit allahindlust peaks tegema – mainin seda lihtsalt rõhutamaks, et mul pole siin mingit sissekaevunud positsiooni. Muide, kui Sa peaks tõesti tahtma mind selles osas milleski veenda, siis minugipoolest, saame kokku, kui Sa Tallinnas juhtud olema ja räägime ning arutame – sest teema mõistagi pakub mulle huvi ja ma ei tea paremat moodust millegi üle mõtlemiseks, kui kompetentse inimesega vaidlemine.

  9. Nagu enamik vaidlusi, käib seegi siin kõrvalisemate teemade üle, mida on lihtne rünnata.

    Ma pean pangajooksusid (sh võlakirjadele jne) objektiivselt olemasolevateks asjadeks, mida võib olla mõttekam tõrjuda kindlustusega kui (kõige drastilisemalt) pankade või riigivõlgade kaotamisega. Ilma kindlustuseta võivad nad tekkida suhteliselt juhuslikult ja olla ennasttäitvad, ehk ses mõttes on nad meie kontrolli alt väljas. Selles olen ma võimeline veenma, aga ma pole kindel, et see on see teema, mis veenmist vajaks.

    Finantsjärelvalve ei suuda tihti teha vahet likviidsuse ja maksejõuetuse probleemi vahel. ESMil on seda veelgi raskem teha. Ma pole ka kindel, kas ESM suudab eristada kindlustusjuhtumit “kindlustuspettusest”. Elu näitab. Ses osas on mul ühesõnaga raske kedagi veenda.

    Finantssüsteemi accountability puhul ei räägi me samuti asjast, mis tuleks mittemillestki tekitada, vaid küsimus on määras ja konkreetsetes mehhanismides, mis kas juurde luua või olemasolevatest ära kaotada. Ja mul ei ole mingit illusiooni, et teaksin, mis on optimaalne tase, millised optimaalsed institutsioonid.

    Täna olen kell 23-2 kohas nimega Koht, Laial tänaval – kui satud sel perioodil juhuslikult vanalinna kanti, siis astu sisse, Su üks endine kolleeg vedas just alt 🙂

  10. Täna õhtul paraku enam ei saa, ma olen lubanud ühe asjaga tegeleda, millele kindlasti ei tule kasuks, kui ma nüüd kolmeks tunniks vanalinna peaks jalutama 🙂

    Esimese punkti osas tõesti ei ole vaja veenda – ja nagu Sa isegi mainisid, on see antud juhul kõrvaline teema. Accountability osas muidugi ongi tegu millegi palju keerulisemaga, mis ühel hetkel lakkab olemast tehniline küsimus ja saab maailmavaateliseks – ning selliste asjade osas on teadagi lausa võimatu kõigile sobivat kokkuleppepunkti leida. Mis aga ei tähenda, et selle üle ei oleks mõtet arutada.

    Aga eks siis mõni teine kord.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s