Kuidas mitte-nõustuda (ja kuidas mitte)

Läinud nädalal lõid kodumaises sotsiaalmeedias kõvasti laineid värske twitteri-kasutaja Toomas Hendrik Ilvese kuraasikad nokturnsed säutsud Paul Krugmani aadressil. Selle kaasuse kohta võiks öelda nii mõndagi – ning järgneva paari päeva jooksul leidus ütlejaid kümnete ja sadade kaupa nii Eestis kui mujal. Hetkel ei taha ma seda rida pikendada omapoolse panusega teemal kas Krugmanil oli õigus Eestit kritiseerida või mitte ja kui oli, siis kas ta tegi seda kohastel alustel – mitte, et mul siin arvamust ei oleks, aga mulle tundub, et alltoodud nelja tviidi puhul on iva sootuks mujal.

Ilves säutsub

Mihhail Lotman kirjutas oma blogis järgnevat:

[K]uidas teile meeldib president, kes väljendab oma ühiskondlikku positsiooni punkroki kontserdil, osaleb konverentsidel publiku seas, aga mitte presiidiumil istudes, ning säutsub vahetuid ja siiraid kommentaare? Ei tea, kuidas teile, aga mulle selline president meeldib.

Kontsertide ja konverentside osas olen täitsa sama meelt, siira ja vahetu säutsumise osas aga paraku ei saa antud kontekstis nõustuda. Täna jäi mulle ühe teise asjaga seoses näppu Paul Grahami poolt mõni aasta tagasi kirjutatud artikkel How to Disagree, milles ta toob välja seitsmest astmest koosneva mitte-nõustumise skaala. Selle kõige alumises otsas (nn. tase DH0) on lihtsalt räuskamine (name-calling) ning läbi vahepealsete astmete (Ad Hominem, Responding to Tone, Contradiction, Counterargument ja Refutation) jõuab see välja vastaspoole väite keskse teesi kummutamiseni (DH06: Refuting the Central Point). Kui nüüd Ilvese säutse selle skaala vastu hinnata, siis tundub mulle, et oma parimas (“actually do what they’ve agreed to & reelect govts that are responsible”) osas küünivad need napilt Grahami skaalal DH03 lähedusse, samas kui suuremalt osalt on tegu müttamisega kolmes alumises kategoorias (name-calling, ad hominem ja responding to tone).

Irooniale, mis peitub tõsiasjas, et seesama president Ilves oli vaid mõni nädal varem kurvastanud avaliku debati olematu taseme üle, on juba mitmed inimesed tähelepanu juhtinud. Ja ka minu arvates on see kogu loo juures kõige kahetsusväärsem. Mind isiklikult ei häiri kuigivõrd tärniga sõna ning ühtlasi olen ma nõus, et see on väga tore, kui riigi president on ise valmis oma seisukohti esitama ja neid kaitsma – paraku oli siin aga tegu millegi muuga. Võib-olla tõesti oli see “siiras ja vahetu reaktsioon”, seda lugedes on aga raske mitte märgata viha, ärritust ja kibestumist.

Ja selle kohta on Paul Graham oma artikli lõpus öelnud väga tabavad sõnad:

You don’t have to be mean when you have a real point to make. In fact, you don’t want to. If you have something real to say, being mean just gets in the way.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s