Forever kapitalism

Banksy graf capitalism

“… something happened twenty or twenty-five years ago, with the collapse of socialism, and, at the same time, the Western social-democratic worker state losing its power of sustaining political imagination. What disappeared at that point was the belief that humanity, as a collective subject, can actively intervene and somehow steer social development. In the last thirty years, we are again accepting the notion of history as fate. Thirty or forty years ago, there were still debates about what the future will be – Communism, socialism, fascism, liberal capitalism, totalitarian bureaucratic capitalism. The idea was that life would somehow go on on earth, but that there are different possibilities. Now we talk all the time about the end of the world, but it is much easier for us to imagine the end of the world than a small change in the political system. Life on earth maybe will end, but somehow capitalism will go on.”

— Slavoj Žižek

See Žižeki tsitaat meenus mulle, kui sattusin lugema Kaja Kallase (kellega me muide oleme head ja ammused sõbrad) hiljutist tviiti, mis kõlas järgnevalt:

Kapitalismi lõpu ennustajad unustavad, et see põhineb kahel inimomadusel, mis ei kao: ahnus ja võistlustahe (soov elada naabrist paremini).

Minu ja Kaja vaated kapitalismi puutuvas on mõistagi mitmes olulises punktis väga erinevad — ning suurelt osalt on see erinevus kahtlemata taandatav tõsiasjale, et mina olen tänase Eesti mõistes oma poliitilistelt vaadetelt selgelt vasakpoolne, samas kui Kaja on valitseva paremerakonna parlamendisaadik. Kuid isegi kui see lähtekohtade ja sümpaatiate erisus hetkel kõrvale jätta, on mul tunne, et selle remargiga on mitmeid väga tõsiseid probleeme.

Kõige üldisemal tasandil postuleerib too lause, et kapitalism põhineb kahel muutumatul inimomadusel (ma usun, et see nimistu ei olnud mõeldud lõpliku ja kõikehõlmavana, aga see ei ole hetkel kuigi oluline) ning on seega loomulik ning ajatu asjade korraldus. Selline seisukoht paneb mind muidugi imestama, et mil moel tulid inimesed toime oma ahnuse ja võistlustahtega siis, kui kapitalismi veel ei olnud? Kui need – ahnus ja võistlustahe – on inimloomusele omased (mis on omakorda lähemat tähelepanu vääriv mõte, mille juurde ma allpool tagasi tulen), siis kuidas sai inimkond hakkama kuni 17. sajandini, mida üldiselt vast peetakse kapitalismi kui majandus- ja ühiskonnakorralduse tekke perioodiks? Rääkimata sellest, et oma tänasel kujul äratuntavasse vormi ei jõudnud kapitalism enne 19. sajandi keskpaika.

Muidugi, üheks võimaluseks sellele kiuslikule küsimusele vastata oleks öelda, et inimühiskond on alati kapitalistlik olnud, lihtsalt nad ise ei teadnud seda — nagu Molière’i kodanlasest aadlimees, kes endalegi üllatuseks avastas, et ta on kogu elu proosas kõnelenud. Kui aga käsitleda kõiki ühiskondi — alates Sumeri linnriikidest ja lõpetades kõrg-keskaegse Euroopaga — kapitalistlikena, kaotab see määratlus ju lihtsalt oma sisu. Samas, kui siiski nõustuda, et näiteks Vana-Kreeka linnriigid või Mongoli impeerium või Tokugawa šogunaat ei olnud “kapitalistlikud”, olemegi tagasi küsimuse juures, et ometigi olid need ühiskonnad, milles inimesed elasid ja hakkama said. Võib-olla olid need siis ajad, kus inimesed olid sunnitud elama “ebaloomulikult” ja õnnetult?

See viibki meid järgmise huvitava teema juurde — ja selleks on “ahne ja võistlustahteline inimloomus”. Kõigepealt on mõistagi huvitav küsimus, et kas selline asi nagu “inimloomus” üldse olemas on — ja kui on, siis milles see täpselt seisneb. Omamoodi on muidugi võluv eeldada, et inimesel on üks ja muutumatu olemus, kõigis erinevates paigus ning kõigil erinevatel ajastutel. Euroopa kultuuris on selle vaate aluseks uskumus, et Jumal lõi inimese enese näo järele. Kui selle peale leidus neid, kes kiuslikult ära märkisid, et inimesele näib omane olevat ka hulk iseloomujooni, mis kuidagi ei saa oma olemuselt jumalikud olla, siis alates neljandast sajandist sai neile vastuseks Püha Augustinuse “pärispatu” doktriin, mille järgi on inimese jumalik loomus rikutud läbi Aadama ja Eeva keelust üleastumise ning pattulangemise. Selliselt on inimesele omased nii head kui halvad jooned — esimesed läbi oma jumaliku päritolu, teised läbi inimliku rikutuse. Inimloomus oli keskaegses kristlikus doktriinis nn. “loomuseaduse” (lex naturalis) keskseks kontseptsiooniks, printsiibiks, mis legitimiseeris tervet hulka tollaseid ühiskondlikke arusaamu ning praktikaid, alates sellest, et naiste tunnistused kohtus meeste omadega võrreldes vähem kaalu omasid kuni ilmaliku võimu allutatuseni kiriku omale. Täna on meie vaated neis asjus muidugi väga teistsugused — ja see viib mõttele, et võibolla ei ole lex naturalis siiski nii hea ja kindel teejuht, kui see esmapilgul tunduda võib. Niisamuti on aja jooksul väga tõsiselt muutunud see, mida peetakse inimesele loomuomaseks ja mida loomuvastaseks. Keskaegse arusaama järgi oli ahnus üks seitsmest surmapatust, mitte miski, mis on inimesele loomuldasa omane. See oli, vastupidi, eksimine jumaliku inimloomuse vastu.

Aga isegi kui me hetkeks võtame seisukoha, et see keskaegne vaade oli eksitus, wishful thinking, mitte kaine hinnang — ning et ahnus tõepoolest on inimesele loomu poolest omane, siis ikkagi jääb meile alles probleem mis selle teadmisega pihta hakata. See küsimus kerkis väga teravalt valgustusajastu filosoofide jaoks seoses järk-järgulise usu kaotusega Jumalasse ning seega ka inimloomuse jumalikku päritolusse. Kui inimloomus ei olnud jumalik, siis ei ole ka ju mingit head põhjust, miks see peaks olema aluseks ühiskonnale. Pigem peaks ühiskond sellisel juhul olema selleks, mis tasakaalustab inimloomuse halvemaid külgi.Thomas Hobbes, kellel teadupärast ei olnud inimese loomuse osas kuigi roosilist vaadet, leidis, et just nimelt see ongi riigi roll. Üks teine kuulus valgustusajastu filosoof — Jean-Jacques Rousseau — oli aga arvamusel, et inimloomuse varjuküljed (nagu ahnus, kadedus, julmus või uhkus) on ühiskonna tagajärg, selle poolt tingitud. Rousseau arvates tulenevad kõik need halvad jooned sellest, et me “näeme endid läbi teiste silmade”, mistõttu meie enesehinnang tuleneb sellest, mida teised meist arvavad ning see saab omakorda aluseks ahnusele ning püüule “elada naabrist paremini”.

Kui lood on nii, nagu arvas Hobbes — ja kui me peaks arvama, et ahnus ei ole voorus, mida peaks tingimata säilitama — siis oleks meil ühiskonnana mõistlik oma asju nii sättida, et ahne olemist ei premeeritaks, et see ei oleks asi, mida imetletaks ja austataks. Kui õigus on Rousseau’l, siis on ahnus, niivõrd kui see inimestele omane on, lihtsalt meie kaasaegse ühiskonnakorralduse ebameeldiv tagajärg. Ükskõik kumba pidi vaadates on raske jõuda järelduseni, et kapitalism, kui ahnuse ja võistlustahte väljendus, peaks igavesti meie sotsiaalseks reaalsuseks jääma. Muidugi, kui me just ei arva, nagu Gordon Gekko kunagisest kuulsast Oliver Stone’i filmist, et “Greed, for lack of a better word, is good”. Aga ka siis kui me nii arvaksime, ning seetõttu kapitalismi vast suhteliselt õigustatult inimkonna arengu lõppjaamaks peaksime, ei anna see põhjust arvata, et asjad tulevikus muutuda ei võiks.

Sest isegi “ajaloo lõpu” teesi tuntuim kaasaegne prohvet, Francis Fukuyama, võtab oma End of History and the Last Man raamatu kokku järgmise lõiguga:

Alexandre Kojève believed that ultimately history itself would vindicate its own rationality. That is, enough wagons would pull into town such that any reasonable person looking at the situation would be forced to agree that there had been only one journey and one destination. It is doubtful that we are at that point now, for despite the recent worldwide liberal revolution, the evidence available to us now concerning the direction of the wagons’ wan­derings must remain provisionally inconclusive. Nor can we in the final analysis know, provided a majority of the wagons eventually reach the same town, whether their occupants, having looked around a bit at their new surroundings, will not find them inad­equate and set their eyes on a new and more distant journey.

Advertisements

21 thoughts on “Forever kapitalism

  1. Sõna “kapitalism” tuleneb tõenäoliselt ladina keelest, capitalis – mis omakorda tuleneb proto-euraasia “kaputist” – sõna, millega määrati karja suurust. Mida rohkem päid, seda suurem kari, seda edukam inimene.

    Ahnus ja võistlushimu ei pruugi alati olla negatiivse varjundiga. Suuresti liigub inimkond edasi tänu neile, kes pürgivad kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

    Pealegi, “kapitalism” kui väljend muutus majanduse diskursuse osaks alles 20.sajandi alguses, ei Adam Smith ega Karl Marx rääkinud kordagi “kapitalismist”. Smith kõneles ülimast vabadusest, nii nagu paljud enne teda püüdlesid täieliku vaba tahte poole. Marx rääkis kapitalist ja kapitalistidest.

    Kas me üldse teame, mis see paljukardetud ja -kiidetud kapitalism on?

  2. Hmm.. läksin riiuli juurde ja avasin Karl Marxi “Kapitali” esimese köite ning selle esimese peatüki esimene lause on järgmine:

    Ühiskondades, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis, esineb rikkus «määratu suure kaupade koguna» ja üksik kaup selle rikkuse elementaarse vormina.

    Võib muidugi poolitada juuksekarva teemal, kas “ühiskond, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis” on “kapitalism”, aga kui natuke Marxi tööde arhiivis ringi vaadata (kontrollisin aadressilt http://www.marxists.org/archive/marx/), siis leiab sõna “capitalism” väga lihtsalt ja mitte sugugi vähe. Tõesti, see hakkab esinema Marxi hilisemates tekstides, aga see, et Marx ei rääkinud kordagi kapitalismist ei näi küll kuidagi tõele vastavat.

    Adam Smithi osas on muidugi teine lugu 🙂

  3. Nõus, natuke poolitasin juuksekarva tõesti – pidasingi silmas seda, mis kapitalism tegelikult on? Tundub, et seda sõna pillutakse ringi natuke liiga vabalt, samaselt “anarhiaga”. Üks eriline monströösus on “röövkapitalism” – mis loom see veel on?

    Ma ei arvagi, et kapitalism (olenemata määratlusest) oleks ühiskonna “viimane peatus”, ent praegu eksisteerivad ju selle moondunud vormid, mitte täielik Smithi laissez-faire.

  4. Nagu vast arvata võib, on mul selles osas oma arvamus ka täitsa olemas — aga ma hetkel veel hoiaks sellega veidi tagasi. Äkki tahab keegi teine omalt poolt otsa lahti teha?

  5. Ma ei taha otsa lahti teha, aga kas Smithi ideaalvisiooni kohta “täielik laissez-faire” öelda siiski liialdus ei ole?

    Aga ma tulin kommentaarikasti tegelikult hoopis selleks, et linkida üht lühidat Hobbes-i kriitikat.

  6. Hiina vanaaja filosoofi Mengzi järgi näiteks on inimloomuseks spontaanne empaatia. Ta toob selle näiteks, kui me näeme, et väike laps kõõlub kaevuserval ja võib iga hetk sisse kukkuda. Me tõttame talle appi, mõtlemata võimalikule tasule, teiste heakskiidule ega muule sarnasele, vaid tänu loomulikule kooskõlale teise inimesega – või, mõtet laiendades, üldse teiste olenditega.

  7. Kas tohib küsida, kus ja kunas Žižek neid asju ütles?
    Kapitalismi ja maailmalõpu niisugust vahekorda kohtasin ka ühes Frank Kermode’i raamatus, “The Sense of an Ending”.

  8. Ma pole küll Marxi lugenud, aga Wikipedia ja Encyclopedia Britannica põhjal tundub, et “kapitalism” tähendab vaba turumajandust – ehk õigus vabalt valida töökohta ja oma toodetud kaupa vaba turu kaudu müüa.
    Seega ma pigem oleks nõus Sinu väitega, et oleme alati olnud kapitalistid kuigi seda nimetust enne feudalismi ei kasutatud. Kas mitte pole feudalism, sotsialism ja muud vahepealsed vormid sõjalist jõudu omavate poolt pealesurutud piirangud kapitalismi vabadustele, et ise priviligeeritult nautida hüvesid, mis vaba turumajanduse puhul jaguneksid hoopis muudel alustel?

  9. Hetkel on keeruline mõista, millisele positsioonile sa ahnuse kui inimloomuse osa suhtes asud. Kõik su näited on ju teemal, et ahnus on inimloomuse loomulik osa ning ajalooliselt on tegeletud pigem küsimustega nagu miks see nii on, kust see on alguse saanud ja kas see on hea või halb. Aga asjaolu, et see on inimloomuse osa ei ole nende näidete (ega ka muude mulle teadaolevate tõsiseltvõetavate näidete) põhjal kahtluse alla seatud. Seega selles osas võib vast Kaja Kallasega nõustuda (keda ma küll isiklikult ei tunne).

    Hoopis omaette küsimus on, kas meie (kui nendest samadest ahnetest ja võitlustahtelistest indiviididest koosnev ühiskond) peaksime hakkama seda kuidagi tasakaalustama ja miks (st mis eesmärgil) me seda tegema peaksime.

    Ahnuse ja võitlustahte puhul tuleks minu hinnangul olla erakordselt ettevaatlik ning mõelda semantikale. Kas räägitakse ikka samast asjast kui räägitakse ahnusest ning võitlustahtest. Iseenesest on need ju vaid sõnad, mis sümboliseerivad teatud käitumisviise. Soov kellestki parem olla, konkureerida ning rohkem ressursse (mis iganes kujul) omada, on väga loomulike nähtustena sees muuhulgas ka teemades, mida muude märksõnadena läbivad näiteks “looduslik valik”, “evolutsioon”. Mingil kujul võitlemisega (ellujäämise nimel) tegeleb ka üksik bakter, rääkimata ükskõik millisest teisest organismist. Samas kui piiritleda näiteks võitlustahe väga kitsalt (nii, et see eeldab teadvustatud tahte olemasolu), saame me võibolla välja jätta suure osa teistest elusorganismidest (peale inimeste) kuid kahjuks tuleb siis välja jätta ka suur osa inimestest, kellel on oma tahte teadvustamisega probleeme. Seega õigus võib olla lõpuks kõigil, sest igaüks ajab ise juttu.

    Kui kapitalismina mõista mingit praegusel ajal globaalses plaanis suhteliselt edukat ühiskonnavormi, mis ühest küljest tasakaalustab sisemiselt oma indiviidide mõningate loomulike käitumisjoonte negatviiseid tagajärgi ning teisest küljest suudab teiste ühiskonnavormidega edukalt konkureerida (neid alla surudes ning ennast peale surudes), siis ka siin tuleks mõista, et ühiskond ei ole staatiline vaid muutub pidevalt. Kui palju peab ühiskond muutuma, et seda ei nimetataks enam kapitalismiks vaid see saab mingi uue nime? (pisut humoorikamalt saab ju ka populistlik-retooriliselt küsida, et kui palju peavad röövlid rahvast röövima, et seda nimetataks röövkapitalismiks või kui palju peab riik rahvast röövima, et seda nimetataks riigikapitalismiks :))
    Selliselt võttes ei ole kapitalism loomulikult mingi lõpp-jaam vaid ümbmäärane piirkond kus ühiskond mingil ajahetkel asub. Ühel hetkel antakse sellele uus nimi ja ongi kõik. Ühiskonna areng suures plaanis ei sõltu ju sellest kuidas teda nimetatakse.

    Ühiskonna arengu suunamine mingi grupi huvidele rohkem sobivas suunas (hoidun teadlikult kasutamast sõna “parem” või “halvem” sest hea ja halb on suhteliselt ja ajas muutuvad määrangud) on loomulikult täiesti aktsepteeritud ja mõistlik protsess ning see on tavaline konkurentsiolukord. Nt OWS-i liikumine on näidanud üles suurt võitlustahet ja “ahnust” konkureerimaks praeguste läänemaailma juhtivate ideesuundadega. Kindlasti on sellel perspektiivi nn kapitalistliku maailmas siseselt. Kuid oletame, et see mõttevool muutub domineerivaks (“kapitalism kukutatakse” nö). Kas siis on meie ühiskonnakorraldus sama konkurentsivõimeline või rohkem või vähem konkurentsivõimeline globaalses ühiskonnakorralduste konkurentsi plaanis?

    Mõtteid on veel palju aga juba niigi läheb pikaks ja kipub laiali vajuma. Vabandust.

  10. @Jaak: Žižek on seda (nagu talle tavaks) mitmel pool rääkinud – kõige laiemalt vast ühes ta hiljutises raamatus “Living the End Times” (Verso 2010). Postituse alguses olev konkreetne tsitaat pärineb aga ühest The New Yorkerile antud intervjuust (kogu pikkuses leitav siit: http://www.lacan.com/ziny.htm ), samuti ütleb ta sisuliselt sama lause oma 2005 aasta filmis “Žižek!” Aga jah, Kermode’i raamat on samal teemal ja õigustatult kuulus – Žižeki tsitaadi valisin lihtsalt seepärast, et seal on juttu konkreetselt kapitalismist.

    @Ülo: minu jaoks on kapitalismil siiski küll palju kitsam tähendusväli, kui “vaba turg”. Ja muide, kui sellele teemale natuke küünt ääre alla ajama hakata, siis tuleb välja, et ka kapitalismi puhul on turu “vabadus” märksa problemaatilisem, kui esmapilgul võib tunduda. Sellest on hästi võluval moel rääkinud selline mees, nagu Ha-Joon Chang oma raamatus “23 Things They Don’t Tell You About Capitalism” – teemakohaselt vt. näiteks siia: http://www.youtube.com/watch?v=R4BelDrWWt0.

    Aga tulles tagasi definitsiooni juurde – vaatasin, et ka Wikipedia nimetab ühe parameetrina ära palgatööjõu, mis minu jaoks isiklikult on kapitalismi puhul olemusliku tähtsusega (arvestades mu marxistlikke vaateid ei ole see muidugi ka sugugi üllatav). Täpsemalt tundub mulle, et kapitalism “algas” seoses suureskaalalise üleminekuga palgatööjõu kasutamisele tootmises. Kui varem põhinesid tootmissuhted oma olulises osas kas sunnil (seisusepõhine töökohustus) või võimupõhisel ümberjagamisel (kümnis on siin hea näide, mis põhines arusaamal, et 10% tehtud tööst kuulus kirikule), siis 18. sajandil hakkas aina enam määravaks saama tootmisvahendite omandus. Muide, täna tundub mulle mõtekas rääkida “finantskapitalismist” just nimelt samal printsiibil – tootmissuhted ei põhine enam Marxi mõistes tootmisvahendite omandil, vaid puhtalt kapitalil. Enamus tänaseid tööstureid ise ei ole oma tootmisvahendite omanikuks, kuna kõik on liisitud. Tänase lisaväärtuse jaotuse määrab finantseerimine – ka töösturi kasum kuulub edasisele ümberjagamisele finantseerijate vahel.

    Ehk siis minu jaoks on kapitalismil selgelt algus olemas – ja ma usun, et kunagi saab olema ka lõpp. Lõpp mitte mingis kataklüsmilises mõttes, vaid lihtsalt läbi selle, et ka kapitalism saab kunagi asendatud järgmise ühiskonnakorra poolt. Milline see täpselt ja tervikuna olema saab on täna muidugi võimatu öelda.

    @Kilulinnast: minu isiklik seisukoht “inimloomuse” osas on skeptiline :). Selles mõttes olen ma selgelt Rousseau koolkonnas, kes vast kõige laiemas mõttes leidis, et see, millele me tavaliselt viitame kui “inimloomusele” on suuremalt jaolt ühiskondlik konstruktsioon, see, millisena me mingil ajahetkel ja kohas mõistame inimest kui normatiivset ideaali. Konkreetselt ahnusesse ja inimloomusesse puutuvas – nagu ma juba ühes teises samateemalises arutelus mainisin – tundub mulle hea paraleelina üks Simon Blackburnilt laenatud mõtteharjutus: me kõik teame, et raud roostetab. Kas me saame selle teadmise põhjal väita, et roostetamine on raua “loomuses” on aga keerulisem küsimus. Ja kohe kindlasti ei peaks see andma meile alust arvata, et kõik rauast asjad peaksid roostes olema. Minule tundub, et rooste on moodus, kuidas raud reageerib teatud kindlatele keskkonnatingimustele – ja kui me juhtumisi tahame, et näiteks meie auto ei roostetaks, siis on seda täiesti võimalik saavutada. Ja seda ilma, et me peaks vaidlema, kas “roostetamise ärakaotamine maailmast on võimalik” või kas “roostetamine on auto loomuses”. Niisamuti ahnusega – ühiskonnas, mis soodustab ahnust on inimene loomu poolest ahne.

  11. Simon Blackburni mõtteharjutus on kahtlemata hea. Ei ole sellega originaalis kokku puutunud, seega ei tea detailis selle konteksti. Siiski sinu poolt esitatuna saaks seal juuksekarvu poolitades seda ka mittesobivana näidada. Näiteks nii: raua roostetamine on loomulikult reaktsioon teatud kindlatele keskkonnatingimustele – nimelt tavalistele keskkonnatingimustele. Raud roostetab hapniku tõttu. “loomus” on ju ka lihtsalt sõna, millega me püüame väljendada seda kuidas miski käitub loomulikus/tavalises keskkonnas (vähemalt minu tähendusväljas omab see sõna sellist tähendust). See ei tähenda iseenesestmõistetavalt, et kõik rauast asjad peaksid roostes olema. Roostetamist saab ära hoida (ka auto puhul) kui hoida ära raua kokkupuutumine tema tavalise keskkonnaga. Ning ma olen loomulikult nõus, et on võimalik ka täielikult ahnus välistada kui hoida ära inimese kokkupuutumine tema tavalise keskkonnaga. Samas mis olukord see selline oleks.

    Olen sinuga nõus selles osas, mis puudutab mõttekäiku finantskapitalismi osas. Mulle tundub, et siin võib leida teatud suunatud liikumise järjest suureneva vahendite abstraktsiooni poole. Kui Marx rääkis veel tootmisvahenditest ja mõtles nende all siiski peamiselt füüsilisi väärtusi (maa, seadmed, tööjõud, aga juba ka finantskapital), siis tänapäeval on tegemist peamiselt finantskapitaliga (kui universaalse instrumendiga, mille eest saab peaaegu suvalisi füüsilisi tootmisvahendeid soetada). Kas edasi peaks minema jada näiteks selles suunas, et räägitakse õigustest finantsvahenditele (või finantsvahendite omamise potentsiaalist) ning kas see polegi mitte see asi, mida paljud nimetavad võimuks. Kas tulemas on veel järgnev abstraktsiooni aste? Potentsiaal võimule? (võin täitsa võssa sõita, aga kas olukorras, kus “turud” sunnivad vahetama poliitikuid (=võimu) olemegi me juba olukorras kus “turud” kontrollivad võimu, mis kontrollib finantsvahendeid, mis kontrollib tootmisvahendeid, mis kontrollib rahvast) Ja edasi…?

  12. Hm. Kui rauast rääkida, siis pelgalt hapnikust jääb oksüdeerumiseks siiski väheks – ja kui rääkida tavalistest keskkonnatingimustest, siis ongi küsimus selles, et mis on “tavaline”. Minu auto näiteks ei roosteta ja ma küll ei võta omaks, et ma seda ebatavalistes tingimustes kasutaks või hoiaks. Ja nii ka ahnusega – kui kapitalism on “tavaline keskkond”, siis tõesti, inimene on loomu poolest ahne. Aga ma endiselt ei näe, miks peaks kapitalism olema “tavalisem”, kui näiteks monarhia või matriarhaat. Ning lisaks sellele julgen ma tähelepanu juhtida, et ka kapitalistlikus ühiskonnas on võimalik leida inimesi, kes ei ole sugugi ahned – ma ise tean päris mitut sellist – ja see ju ometigi ei tähenda, et need inimesed kuidagi “ebaloomulikud” oleks?

  13. Kas Sul on ettepanekuid kuidas finantsturgude ülemvõimu nii radikaalselt kärpida, et see võiks kaasa tuua ühiskonnavormi nime muutuse? Lugesin Sinu blogi tõttu täna nii Žižeki, Changi ja Graeberi mõtteid (tegelt see teema pakkus nii huvi, et uni läks kl 4.30 ära). Jah, Chang on viidanud piirangutele, mida on tsivilisatsioon arenedes vabale turule seadnud, aga kas mitte pole näiteks lapstööjõu kuritarvitamise keelamine sarnane sellele, misiganes oleks näiteks USAs vaja, et lobby-tegijate võimu kärpida (mis on minuarvates praegu vähemalt USAs suurim finantsturgude võimu väljenduse mädakoht)? Ja kasutades vaid Sinu väljatoodud Zizeki tsitaati: „it is much easier for us to imagine the end of the world than a small change in the political system.“ – ma tean, et on oht, et lugedes Zizekit vaid piiratult eksin ma tema ülejäänud mõtte vastu – aga selle lausega, mis küll on populistlikult humoorikas, nimetab ta ikkagi väikest poliitilise süsteemi muutust – kas väike muutus saab olla piisav, et võiksime nimetada ühiskonnavormi muudetuks?

  14. Miks peaks määratlus kaotama oma sisu kui öelda, et inimühiskond on alati olnud kapitalistlik? Näiteks termin „turumajandus“ ilmus teoreetikute leksikoni samuti alles 100-200 aastat tagasi, ometi on turumajandus (vähemalt mingil kujul) eksisteerinud aegade algusest peale. Tõesti, kui isegi mingit ühest kapitalismi definitsiooni pole kokku lepitud, siis enamik defineerib seda ikkagi läbi mõistete eraomand ja vaba turg, mõni lisab kasumi, mõni lisab ka palgatöö. Žižek ise aeg-ajalt kasutab fraasi „eraomand ja vaba turg“ sünonüümina kapitalismile, tõsi, viljaka, ohtrasõnalise ja tihti ka segase väljenduslaadiga, räägib ta mõnes teises kohas kapitalismist teiste rõhuasetustega, defineerib kas veidi abstraktsemalt või jälle spetsiifilisemalt. Aga ikkagi, üldiselt kapitalismist rääkides on eraomandist ja turust raske mööda saada. Ja kui need kaks asja on nii tähtsad, siis võib ka Vana-Kreeka või Sumeri linnriike vaadelda kui kapitalistlikke või vähemalt kapitalismi sarnastena.

    Ma ei näri pelgalt siin tähte, sest alati kui vaidlus liigub abstraktsemalt „kapitalism vs mingi muu“ juba konkreetsemate asjade juurde, siis satuvad turg ja eraomand rünnaku alla. Žižek ei ole siin mingi erand, ta mitmel pool rõhutab, et eraomandi kontseptsioon on kapitalismi kõige tähtsam komponent (Jah, ma möönan ka seda, et kapitalismi võib vabalt vaadelda ka kitsamalt alates 19.sajandist ja läbi palgatöö, kuid see on ainult üks võimalus. Täpselt samamoodi võib kapitalismi lugu alates 19.sajandist vaadelda ka läbi eraomandi võidukäigu.)

    Ja kolmandaks. Erakordselt mugav on kapitalismi kritiseerida positsioonilt, et kapitalism lõpeb niikuinii ja kunagi tulevikus tuleb mingi muu ühiskonnakorraldus. Et me veel ei tea millal, kuidas ja ammugi mitte missugune see uus ja tundmatu ühiskonnakorraldus on, aga küll ta tuleb. Selline lähtepositsioon on absurdne või vähemalt täiesti kasutu. Mille üle vaidlus sellisel juhul käib? Mille vastu peab kapitalism ennast õigustama ja kaitsma? Suure ja Tundmatu vastu? (Ja miks peaks üldse ennast õigustama ja kaitsma kui Suur ja Tundmatu tuleb niikuinii?) Muidugi, antikapitalisti jaoks on selline lähenemine mugav, sest see surub automaatselt kapitalismi kaitsepositsioonile, kapitalism on see kes peab otsima argumente, tõestama ja põhjendama. Antikapitalist ei pea tõestama midagi, tema lihtsalt kritiseerib, otsib nõrkusi, aga ise ei too lauale midagi…

    Selle hobusega aga kaugele ei sõida, lõpuks läheb asi ikkagi kapitalism või kommunism, kapitalism või sotsialism, eraomand või mitte, turg või mitte valikute juurde. Ka Žižek ise on valiku teinud, tema jaoks on see kommunism ja proletariaadi diktatuur, tegelikult ta ei õhka selle vaidluse „, there were still debates about what the future will be – Communism, socialism, fascism, liberal capitalism, totalitarian bureaucratic capitalism. „ järele, vaid ikka kommunismi järele. Tema lõppeesmärk ei ole valikud, vaid kommunism (minimaalse eesmärgina ehk kommunismi tagasi toomine aktsepteeriva alternetiivi staatusesse). Iseenesest pole Žižek selles mõttes eriline, ta on üks sellest pikast ja traditsiooniliste totalitarismi apologeetide reast. Lihtsalt tema ülesanne on titaanlik. Ja mingis mõttes on ta ennast asetanud skisofreenilisse seisu, sest erinevalt paljudest teistest apologeetidest, tunnistab ta kommunistlike eksperimentide läbikukkumist, mul on ka tunne, et ta hetketi tunnistab või vähemalt möönab võimalust, et lisaks praktilises elus ebaõnnestumisel, on kommunism ka teooria või printsiibina läbikukkunud.

    Vaidlus ei käi selle üle, kas kapitalism forever, vaid ikka selle üle mis pagana pärast peaksime kommuniimiga jälle uuele ringile minema.

  15. @Ülo: jah, mul on küll nii üldiseid arvamusi kui ka mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas seda teha saaks – aga rõhutan siin, et “ühiskonnakorra muutmine” ei saa siin olla omaette eesmärk. Võibolla on see tagajärjeks – ja mingis piisavalt pikas perspektiivis kindlasti ongi. Nagu ma olen mitut puhku öelnud, et alanud ka kapitalism (nii nagu mina seda mõistan – aga sellest pikemalt allpool) mingi paugu või otsusega. Ei ole leidnud aset ühtegi “kapitalistlikku revolutsiooni” – kapitalism on see, mis kasvas (esmalt läbi läbi merkantilismi) välja hiliskeskaegsest ühiskonnast ja majanduskorraldusest, kui pisikesed ja mitte-nii-pisikesed muutused toomissuhetes, isiklikes vabadustes, poliitilisestes võimusuhetes ja sadades muudes asjades tõid aegamööda kaasa uue sotsiaalse reaalsuse. See ei ole aga kuidagi ainus võimalik reaalsus, sest tänagi on maailmas piisavalt riike ning ka väiksemaid kogukondi, mis ei ole klassikalises mõttes kuidagi kapitalistlikud.

    See, mida Žižek peab silmas “pisikese” muutusega on enamuse inimeste jaoks ilmselt küll üsna kataklüsmilist laadi – Žižeki mõõtkavad on lihtsalt natuke teised.

    @Mikk: täheldusega, et kui kõik ühiskonnakorraldused on olnud kapitalistlikud kaotaks “kapitalistlik” tähenduse pidasin ma silmas semiootika üht põhitõde, et märk töötab läbi eristumise. “Tugitool” on kasulik sõna seetõttu, et ta viitab erinevusele mis tugitoolil on teiste toolidega võrreldes – ning kui kõik toolid oleks tugitoolid, siis poleks seda (semiootilises mõttes) ükski tool. Niisamuti – kui kõik ühiskonnad on oma olemuselt kapitalistlikud, siis mida see termin üldse tähendaks või millele täpselt see viitaks?

    Turumajanduse osas – turud on eksisteerinud tõesti aegade algusest peale, aga see pole sama, mis turumajandus, mis ikkagi viitab teatud laadi majandusele, kus hinnad kujunevad nn. “vabal turul” (whatever that means) ning vabade agentide omavahelises võistluses ja koostöös. See aga pole sugugi aegade algusest peale norm olnud. Kui lähemalt vaatama hakata, siis ei ole turg ise suurema osa inimkonna ajaloo vältel sugugi keskne majanduslikuks institutsiooniks olnud – kui sa jälle muidugi ei taha võtta positsiooni, et mingis oma sügavamas metafüüsilises tähenduses on ka nt. potlach tegelikult turg, kus kaubeldakse maine ja reputatsiooniga. Ilmselt on nii võimalik ka argumenteerida, aga minu jaoks on see lihtsalt reduktsionism.

    Eraomandi osas peab mainima, et see on kontseptsioon, mis on olnud rünnaku all samuti üsna “aegade algusest” – ja ka mulle tundub, et siin ei ole tegu mingi metafüüsilise reaalsusega (et asjad alati ongi kellegi omad) ega isegi kultuuriuniversaaliga (antropoloogid toovad jätkuvalt näiteid kultuuridest, kus eraomandi kontseptsioon on kas meie praegusest väga erinev või puudub sootuks), vaid lihtsalt teatud spetsiifilise ühiskondliku kokkuleppega. Jah, see kokkulepe on meie jaoks mitmes osas väga mõistlikuks ja kasulikuks osutunud, aga see on ikkagi vaid kokkulepe. Muide, viidates siin tagasi ühele Ülo varasemale remargile – üheks eraomandi kontseptsiooni kõige kurjemateks kaasaegseteks kriitikuteks on olnud anarhistid (mitte küll sugugi kõik, aga vt. nt. Proudhon-i Theory of Property), kes kritiseerivad seda kui vabaduse piiramist arbitraarse riigivõimu poolt. Ehk siis Proudhon’i seisukohast on just nimelt kapitalism see “vahepealne vorm”, milles need, kes omavad sõjalist (ning marksistid täiendaks siin, et lisaks sellele ka “ideoloogilist”) võimu on surunud peale teatud piirangud vabadustele, et “ise priviligeeritult nautida hüvesid, mis vaba ühiskonna puhul jaguneksid hoopis muudel alustel”.

    Kapitalism ei peagi end “millegi vastu kaitsma”, ja kui sulle tundub, et ma olen “antikapitalist” lihtsalt selle pärast, et mulle ei meeldi tähed “k”, “a”, “p” ja nii edasi, siis olgu kinnitatud, et selles asi kindlasti ei ole. Mul on hulk etteheiteid praegusele Lääne (ja laiemalt globaalsele) ühiskonnakorraldusele, mis tuleneb minu uskumustest ja väärtustest – ning mulle tundub, et sellel kõigel on üht-teist pistmist majandus- ja ühiskonnakorraga, mida sina näid pidavat “loomulikuks” ja ühtlasi ainsaks alternatiiviks Stalini stiilis kommunismile. Näiteks ei ole minu arust midagi “loomulikku” või paratamatut selles, et kapital võib (ja peab!) liikuma vabalt ja piirideüleselt, samas kui kaubad (nagu nt. põllumajandustoodang Aafrikast) või inimesed jällegi näiteks Aafrikast) seda ei või. Minu arust ei ole kuidagi “loomulik” ja ainumõeldav, et kogu ettevõtlus peaks tingimata olema kapitalistlik – s.t. et inimeste poolt ühiselt loodud väärtus peab kuuluma sellele, kes on antud majanduskoosluse “omanik” ja finantseerija ning kes siis jagab sellest väärtusest teistele nii vähe, kui tal parasjagu õnnestub. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja see kõik ei ole tegelikult isegi “antikapitalistlik” – ei mina ega ka nt. varem mainitud Ha-Joon Chan ei ole kindlasti “antikapitalistid”, me oleme kriitilised meie praeguse ühiskonna- ja majanduskorralduse osas ning usume, et see ei ole best of all possible worlds – ning et ühel päeval saab maailm olema teistsugune, kui täna. Ja loodetavalt parem, kui täna.

    Kui sulle tundub, et “kapitalismikriitikud ei too midagi lauale”, siis mis seal ikka – mulle näiteks tundub, et Uue Maailma Selts või ka nt. zapatistid on üsna palju lauale toonud, aga ju me siis hindame asju erinevalt. Jah, kapitalismi kriitikud ei too lauale kõikehõlmavat ja täielikku “plaani B”, mille saaks mingi aasta esimesest jaanuarist kehtestada, aga seda ma kogu aeg räägingi, et 16. sajandi Euroopa proto-kapitalistlikud kodanlastest “feodalismikriitikud” ei toonud selles mõttes samuti midagi sellist lauale, mis oleks saanud olla tõsiseltvõetav alternatiiv monarhiale. Ei olnud kunagi sellist suurepärast plaani, et “anname kõigile Prantsusmaa 20 miljonile talupojale õiguse hääletada, see kindlasti lahendab kõik meie poliitilised ja majanduslikud probleemid” – kui keegi sellise ettepaneku oleks teinud, siis oleks teda 18. sajandi alguses ilmselt üsna õigusega idioodiks peetud. 19. sajandi alguses oli sellest aga saanud elementaarne printsiip.

    Selles osas, kas Žižek “õhkab kommunismi järele” pean taaskord lugupidavalt eriarvamusele jääma – võibolla tuleks siin kasuks, kui tegelikult ka hoolikalt seda lugeda, mida Žižek ise ütleb ja mitte niiväga usaldada seda, mida ta kriitikud talle omistavad.

  16. isiklikke huve teeniva konkurentsi ja teisi abistava empaatia võimalikest erinevatest suhetest kooslustes annab rääkida ökoloogia kontekstis minu meelest veidi suuremates variatsioonides kui yksnes viimase paari aastasaja inimyhiskondade seesmisi suhteid vaadeldes. kui arutelu sellele alusele viia, siis jääks kõrvale vahest tõesti eksitav kysimus “inimloomusest”.

    arutelu käivitanud kahele lausele mõeldes jääb mulle mulje, et Kaja Kallas võttis kapitalismi pigem mingi typoloogiliselt levinud nähtusena, mis komponendina võib esineda väga erinevates yhiskonnakorraldustes (nii et pole mõttekas rääkida selle algusest ega lõpust), Tarmo Jüristo aga täpsemalt selles kitsamas mõttes, mille ta ylevalpool kirja pani (palgatööjõud, kapital, 18. sajandist edaspidi), mispuhul kapitalismi lõpp oleks täiesti võimalik. vähemalt sellistel tingimustel poleks mul põhjust näha sisulist vastuolu nende kahe väite vahel — nii saaks taandada nende vastuolu eri arusaamisele yhest sõnast.

    kapitalism ja kommunism mulle mõistetena just seetõttu eriti ei meeldi, et nende ajalooline taak on nii suur, et nad võivad tähendada mida tahes, mitte midagi ja kõike yhtaegu. ja selleks, et selgitada, millist kapitalismi või kommunismi mõeldakse, tulebki kirjutada ajalooline või analyytiline traktaat, enne kui minu jaoks arutelu huvitavam osa pihta saab hakata. (ajalugu on muidugi tore, aga ma kahtlustan, et siinne arutelu ei ole syttinud peamiselt ajaloohuvist.)

    yhiskonda on õigusriigi tingimustel võimalik korraldada teisiti, kui praegune OECD riikide keskmine välja näeb. usutavasti on mingisugune muudatuste voor juba käivitunud. eks saame näha, kas see jääb suhteliselt väikeseks muutuste vooruks, tähendades finantsasutusi puudutava õiguse ja nende rolli ymberkujundamist, nii et pankade, pensionifondide ja kindlustusseltside praegune olulisus kahaneb, või liigub midagi põhimõttelisemalt.

    suurem muutus võib tähendada näiteks riigi rolli põhimõttelisemat muutust. või siis yldtunnustatud demokraatlike mehhanismide muutust. mis suunas, mine tea. määramatust on ju nii palju. näiteks euroala korratu lagunemine mingisuguse poliitilise õnnetuse tõttu võib syndmusi kõvasti mõjutada. ja asjaolu, et maailmas pea igayhel on juba praegu või kohe varsti taskus mobiiltelefon internetiga, on fundamentaalsem muutus, mille mõjusid on ka raske ette arvata.

  17. @Tarmo Jüristo Kapitalismi, turumajanduse ja eraomandi suhtes ma edasi praegu ei arutle, ilmselt jäämegi siin eriarvamusele.

    Paar märkust aga küll. Esiteks, ma arvan, et antropoloogid tihti eksivad kuitoovad näiteid eraomandita ühiskondadest lihtsalt sellepärast, et nad ei saa ise tihtipeale aru, mis asi see eraomand on. Ja isegi kui me leiame näiteid eraomandita ühiskondadest, siis neist näidetest pole küll midagi õppida. Ma ei ole kultuurirelativist ja ei kavatsegi idealiseerida kuidagi elukorraldusi, kus keskmine eluiga on 25 aastat, kus 20-ks eluaastaks on hambad suust ära mädanenud ja kus haiged või puduega lapsed lüüakse kaikaga maha.

    Ja mis puutub Žižeki kommunismi, siis ma arvan, et Žižeki austajad teevad tema tõlgendamisel ise ühe vea. Nimelt, ühetlpoolt näitab kõik, et kommunism on läbikukkunud, et kõik päriselulised katsetused on lõppenud jubedustega – kuidas sellisel juhul saab üks intelligentne inimene rääkida kommunismi poolt? Ergo, Žižek ei õhka kommunismi järele, vaid ajab mingit muud asja ning Žižeki kriitikud lihtsalt ei saa aru tema metafooridest ja hüberboolidest, ei saa lihtsalt Žižeki mõttest aru.

    Mina olen vastupidisel seisukohal. Ma arvan, et Žižek ise on väga hästi sellest vastuolust teadlik, et üheltpool olen kommunist, teisalt jälle päris eluline kogemus räägib hoopis midagi muud. Ma arvan, et Žižeki üheks programmiliseks ülesandeks ongi selle vastuolu ületamine, et kuidas olla kommunist kui ajalooline kogemus räägib hoopis teist keelt. Ta ei teeskle, ta ei ürita ümbernurga rääkida (nagu tema pooldajad arvavad), ta ei proovi kommunistiks olemist ratsionaliseerida. (Ja kui ma loen tema kriitikat näiteks Antonio Negri suhtes, kes Žižeki tõlgenduses on selline tüüpiline vana kooli marksist, siis Žižeki järgi on isegi ratsionaliseerimise püüd vale). Hetketi mulle tundub, et Žižeki kommunismikogemus on väga lähedane sellele, kuidas usklik inimene võtab omaks Jumala. Selline a priori omaksvõtt. (Muuseas, see on ehk stiili küsimus, kuid minu mulje järgi Žižek isegi kirjutab religiooselt, tema sõnavara on kommunismist rääkides (eriti kui see käib isikliku kogemuse kohta) kuidagi eriliselt eksalteeritud, emotsionaalne, hetketi lausa erootiline ja pigem selline südame kui mõistuse asi.

  18. Mikk, nüüd jõudis diskussioon paraku sellisele tasemele, millelt ma pean ennast huvipuudusele viidates taandama – kuivõrd mulle meeldib eeldada, et igasuguse poleemika lähtepunktiks võiks olla viisakus oponeeritavate seisukohtadega vähemalt üldjoontes tuttav olla. Ja näiteks antropoloogiasse või kultuurirelativismi puutuvas sa ilmselgelt seda ei ole.

    Muide, Žižekisse puutuvas oleme päris mitmes osas isegi sama meelt – küll aga mitte selles, mis nendest tähelepanekutest tuleneb või ei tulene.


  19. Inimelu mõte on alati seisnenud ebavõrdsuse tootmises

    Mispärast on Võrdsus saatnud inimkonna ajalugu mingi ülimat õnne tõotava, kuid paraku saavutamatu paleusena? Mõistmaks küsimust täielikult, tuleb arvestada, et Võrdsus ilmutas end enne Prantsuse revolutsiooni ajal suurnõudeks muutumist ka kaudsemalt. Kui näiteks Platon kuulutab kõige hõlmavamaks vooruseks Õigluse, siis kaudselt on sellega öeldud, et inimeste elu täidab ebaõiglus, s. o ebavõrdsus. Ja kui kristlus näeb täiuse esmast tingimust varanduse puudumises ja varanduslikus ühisuses (kommunismis), siis seegi pole muud kui sõjakuulutus ebavõrdsusele. On siis tõesti tarvis teadvustada, et kommunism pole mingi hiljutist päritolu väärõpetus, vaid iidammune, kogu õhtumaist arengulugu saatev mõttevooluke? Ühisusest tuleneva õnne poole püüeldakse juba ühes Aristophanese komöödiaist (“Naised rahvakoosolekul”). Platon teadagi võttis noid naiselikke mõttekäike kriitikaga ja andis oma õpetuses täiuslikust riigist neile meheliku ja tõsiteadusliku rüü. Kommunismiideaal jäi toimivaks kahe aastatuhande vältel ja selles on üks põhjusi, miks sotsialism, sarnaselt muude suurnähtustega, muutus XIX sajandil teaduslikuks, et siis järgmisel aastasajal kanda suisa enneolematuid vilju. Nood on ootuspäraselt varasema eelloo täielikult varjutanud.

    Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.

    Kuid midagi suisa arusaamatut ei tohiks antud juhul olla. Vähemasti triviaalne mõtlemisviis teeb meile selgeks, et tegu on inimliku ühiselu ootuspärase kaasnähtusega. Sest milles kõigi meie tegeluste peasiht õieti seisneb? Eks ikka püüdluses teistest erineda, saada nendest “võrdsemaks”. Täiesti ükspuha, kas me “eneseteostusest” räägime tõsimeeli või muigamisi – eesmärk seisneb ikka edukuse viljelemises. Me ei mõtle sellest, et minu kordaminek saab sageli teoks kellegi teise arvel, mistõttu “minu” positiivse elamuse tasakaalustajaks kujuneb “tema” negatiivne elamus. Inimelu mõte on alati seisnenud ebavõrdsuse tootmises ja sellest tuleneb, et näeme päästet võrdsuses ja ühisuses.”

    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=4510:diogenese-latern-triviaalsuste-kaitseks&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3052

    Eks inimese loomuseks on vajadused, tahtmised, ihad. Ahnus nende lähisugulane ja võistlustahe psühhosomaatiline instrument…

    Maslow ütles, et oleks mõistlik vajadused samastada õigustega. See polnud tal mingi iseäratsemine, artikuleeris lihtsalt üht meite põhimisimat intuitsiooni.

    Soomes olla juurdepääs internetilegi juba inimõigus.

    Aga kui keegi suudab välja kaevata meetodi, millega kuidagi objektiivsemalt-teaduslikumalt eristada ihasid vajadustest, siis olen valmis selle inemese orjaks hakkama 🙂

  20. Goethe jälle ütles nii:

    Wenn wir die Menschen nur nehmen wie sie sind, so machen wir sie schlechter; wenn wir sie behandeln, als wären sie, was sie sein sollten, so bringen wir sie dahin, wohin sie zu bringen sind.

  21. Mhm. Võimalikkuse ja potentsiaalsusega peab ka arvestama. Inimest on võimatu armastada sellisena nagu ta on, ütles Dostokas.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s