A different kind of ball game

Here, have some.

Ever since the protest started in Zuccotti park, there has been a lot of bickering over the substance — or lack of — the #OccupyWallStreet’s main slogan: “We are the 99%”. Many people have been pointing out that their opinion has never been asked for in terms of opting in or out of this constituency. Almost immediately, a counter-movement of “We are the 53%” sprang up, meant to not-so-subtly underscore that only 53% of Americans pay federal income tax which, as the vocal members of the 53%-movement point out, pays for the social benefits of those who choose to camp out at parks and do nothing.

Actually the 53%-movement itself provides a very good reply to those who are complaining that the 99% movement is nowhere near as broadly based and representative as the title would lead us to believe. The fact that someone is paying taxes in no way means that one would hold the opinions voiced by the 53%-movement, evidenced by the fact that almost half of the people at Zuccotti park are actually employed full time. So yes, 99% movement does not represent the 99% of the population, and 53% movement does not represent each and every American taxpayer – hopefully we can put this issue aside now.

However, as the police departments across the US have stepped up the pressure against the different #occupy movements, it seems a very important development is taking place. While there have been clashes between the police and protesters (notably in Oakland), by and large the US protests have been remarkably peaceful. That is – peaceful from the side of protesters. Not so from the other side.

The first instance of excessive and unjustified use of force came from September, when the NYPD Deputy Inspector Anthony Bologna’s pepper spraying two women got caught on video that immediately went viral. This was the first time when #OWS movement was picked up by mainstream media in other terms than a mere mention or expression of bewilderment. The second such case was that of Iraq veteran Scott Olsen getting hit to the head by a tear gas canister in the course of Oakland protests. A video of unconscious and bloody Olsen also started circulating immediately, and sparked instant protests in a number of cities — that in turn were countered with substantial force. Having apparently learned the lesson, when evicting the Zuccotti Park on November 14, the NYPD arrived unannounced at midnight and proceeded to block the access of the press (and even told the CBS helicopter to “vacate the airspace” above the park) — with the stated reason of aiming to “provide protection” for the media. Unsurprisingly, this caused an uproar.

Most recently, there have been two related incidents in the East coast university campuses — in Berkeley and UC Davis — where police has been dispersing crowds on campus grounds while resorting to substantial violence. Berkeley was first, and here you can read an excellent essay on what happened there. And then, on this Friday, there was a sit-in at UC Davis campus, where some 50 students set up their tents and refused to leave. The university officials decided to hail in cops in full riot gear, who then proceeded to pepper spray the sitting protesters — with everything caught on video, of course.

The handling of the case has, again, sparked an outrage. There’s this public letter to Chancellor Linda P.B. Katehi of UC Davis, a person responsible for calling in the cops, that has gathered more than seven thousand ninety seven thousand signatures of support by now. The police officer who was casually spraying people had his name and contact details published on the internet — and is unlikely to be able to use his e-mail or phone anytime soon.

Now, while the #OccupyWallStreet may be far from being able to resonate with anything close to 99% of americans with their message (or the respective lack of it, as many would point out) — here we are entering a whole new territory. Americans are — and always have been — fanatical about their First Amendment rights. The right to free speech, assembly and protest are as close to sacred in America as anything can be. And this is where the #OWS movement has been gaining a lot of ground lately. When americans see images of police beating up, handcuffing, pepper spraying and tearing away people who have simply linked up their arms while sitting on ground in their campus, they tend to be less interested in whatever reasons those people may have had to sit down and refuse to move at the first place, than their right to do it if they so choose.

And this is where the tipping point may be a lot closer, where the 99% may well be something real, rather than merely a cool sounding rhetoric.

Advertisements

7 thoughts on “A different kind of ball game

  1. Lugesin just üht head postitust väga samal teemal.

    Ehk siis toosama oranži pipragaasi koht, mis on ilmselt üks nendest vaatepiltidest, mis OWSi ka kümne aasta pärast meenutavad. Maruvihane rahvahulk ajas politsei taganema ja ilmselt oleks politsei täismärulirežiimi lülitunud kui keegi poleks “mic check” hüüdnud ja massi sellega kommunikatsioonirežiimi tagasi tõmmanud.

    Päris võimas meem mida inimestele pähe istutada.

  2. Tarmo, I agree that cops have overreacted and pictures from UC Davis are horrible. However it also seems to me that you are turning a blind eye to another side. There have been several questionable actions from OWS too. For instance, blocking Brooklyn Bridge at the beginning of October. Considering how vulnerable NYC is to bridge and tunnel blockage, it is not surprising that even many liberal sympathizers of OWS, thought of this move as unacceptable. Or throwing fire bombs at police in Oakland. Or trying to make a citizen arrest of Jamie Dimon http://www.dailykos.com/story/2011/11/02/1032693/-LIVE:-OccupySeattle-surrounds-Jamie-Dimon,-Attempts-Citizens-Arrest. Okey, maybe it was just a show, but still, angry mob trying to lynch …Or physically attacking those who (supposedly?) don’t share your views http://www.youtube.com/watch?v=prgkEAuSQT0&feature=player_embedded#!

    But putting this aside, shit happens when a lot of people and lot of (stupid) cops meet.

    I have also watched OWS closely, but have quite a different perspective. I guess, I am not neutral observer here – I do not agree with OWS ideologically. (From economic point of view, I am classical liberal or libertarian as some would say, sometimes I even feel sympathy for anarcho-capitalist views. From a social perspective, I was moderately conservative, but drifted to liberal side. For instance, few years ago, I was skeptical about civil partnership and opposed gay marriage, now I support civil partnership and “almost” support gay marriage too.)
    I see two different sides of OWS. One is their criticism against politics, how politics is made, criticism against today’s democracy. I share some of their views. Another side is their criticism against capitalism. Not just against crony capitalism (with what I may agree), but against capitalism in general, this old fashioned leftist distrust of free markets, hate of private property, hate of corporations, etc. And with it, I do not agree.
    Capitalism has been around for ages, at least if we define it by markets, private property and people who want to take an advantage of capital they own. I do not see real alternative here. No matter, do we define property as a natural right (in the tradition of Locke or Nozick and even perhaps JS Mill), or we define it as a legal right (in the tradition of Hobbes or Hume), I cannot see successful society without property rights. If we are talking about the political system, we can think about many alternatives and even theoritize about alternatives what we are not aware about – as you made a point in another blog about Ancien Regime and how nobody saw alternative. However, if we are talking about replacing capitalism, we actually do know what alternatives are. As explained here http://www.youtube.com/watch?v=TI-RUPQ9RdA&feature=player_embedded#! Nobody owns anything (nihilism). Everybody owns everything (communism). Everyone owns their own body (capitalism). Some own others (slavery/fascism).

  3. Mikk, ilmselt võime siin omavahel ka Eesti keeles arutada.

    Kõigepealt seda, et meeldiv on vastata argumenteeritud jutule. Meie vaated sinuga on tõesti mitmes osas erinevad, aga loodetavalt ei sega see sind minu omi tõsiselt võtmast – nagu ma omalt poolt tahan tõsiselt võtta sinu seisukohti (ja ma hoiatan, et vastus tuleb seetõttu väga pikk). Ma pean siinkohal muide ära märkima, et need vaated ei ole mulle endale tegelikult ka sugugi võõrad – mitte väga ammu oleksin ma ka ennast paigutanud pigem parempoolseks ja libertaarseks, kuigi ilmselt siiski mitte päris Ayn Randi ja Murray Rothbardi kanti. Aga teooria osas olen nendega (nagu ka muude sinu poolt viidatud liberalismi-klassikutega) muidugi kursis — ja üsna hästi kursis, ma julgeks arvata.

    Esimene mõra mu isiklikku laissez-faire maailmapilti tekkis siis, kui ma kunagi LHV algusaegadel investeerimispankurina rahandusministeeriumile (tollal konkreetselt siis Siim Kallasele) nõu andsin seoses Pärnu Haigla uue hoone ehitusprojektiga. Ma mäletan väga selgelt, kuidas mu esimene lähtepunkt oli “mis siin keerulist, kaardistame turu ja vaatame, kas asi on mõistlik”. Aga mida enam ma teemasse süüvisin, seda suuremad kõhklused mul tekkisid. Sellest projektist kasvas välja veel mitmeid teisi tervishoiu-finantseerimise alaseid jätkutöid, kus ma töötasin terve hulga erinevate osapooltega (Rahandusministeeriumile lisaks Haigekassa, PERH, Pärnu Haigla, Tartu Kliinikum, World Bank, WHO, Praxis, Meremeeste Haigla ning muuhulgas osalesin World Bank’i eksperdina ka Leedu haiglavõrgu restruktureerimiskava ettevalmistamises). Mida enam ma asja kohta lugesin, mida rohkem erinevate spetsialistidega rääkisin ning numbreid vaatasin, seda raskemaks läks hoida kinni arvamusest, et “vaba turg” annaks tervishoiu puhul ligilähedaseltki parima tulemuse.

    Mõistagi ei teinud pelgalt see mind veel vasakpoolseks ning selleni, kui ma esimest korda tõsise huviga Marxi lugema asusin oli sealt veel pikk maa. Küll aga oli see koht, kus minu jaoks sai võimatuks hoida alles usku sellesse, et kapital ja vaba turg oleks universaalseks lahenduseks kõigile küsimustele. Ja kui nüüd siin tulla su konkreetsete kapitalismi-alaste märkuste juurde, siis kõigepealt tahaks ma siin viidata sellele eristusele, mille ma tõin ka tarkinvestor.ee postituses — minu jaoks ei ole kapitalism määratud läbi turgude või eraomandi (mis eksisteerisid ammu enne kapitalismi) ega ka ettevõtluse (millest on tänagi olemas mitmeid erinevaid variante, mis sugugi kõik ei ole kapitalistlikud). Minu jaoks on kapitalismi teke ka ajalooliselt seotud formaalselt vaba ning massilise palgatööjõu kasutuselevõtuga 18. sajandil (ja ma olen täiesti kursis, et siinkohal on olemas terve hulk erinevaid nägemusi) ning sellest tõusnud fundamentaalselt uut laadi ühiskondlike suhetega. Ehk siis — minu jaoks ei ole kapitalism pelgalt majandussüsteem, vaid ka ühiskonnakorraldus.

    Kohe kindlasti ei ole ma vastu omandiõigusele — ja võin kinnitada, et seda ei ole ka valdav osa inimestest Zuccotti pargis. Samas ei ole omandiõigus oma olemuselt metafüüsiline — see on ühiskondlik kokkulepe, mida ka kõigis meile teadaolevates ühiskondades on alati kitsendatud ja piiratud, kui ühiskondlikud huvid seda ette näevad. See muide kehtib ka laiemalt majanduse kohta, aga see on omaette teema. Kunagi näiteks oli täiesti loomulik, et üks inimene võib teise omand olla. Täna on see valdavas osas maailmast välistatud, isegi kui keegi ise tahaks ennast orjaks müüa. See on muidugi äärmuslik näide, aga ka täna ei ole näiteks sinul või minul vabadust omada kokaiini või rikastatud uraaniumi. Tulles aga orjanduse näite juurde tänases kontekstis tagasi — täna oleme me ühiskonnas kokku leppinud, et üks inimene võib teise enda heaks tööle palgata ning maksta talle just parasjagu niipalju, kui vähese peale ta suudab töötegijaga kokku leppida. Ainult et ka see on reguleeritud — kõikjal läänemaailmas on olemas selline asi, nagu alampalk. Me oleme leidnud, et selleks, et me saaksime ühiskonnana toimida, on meile vaja kokkulepet nimega “omandiõigus”. Samamoodi oleme me leidnud, et meil on vaja kokkulepet, mis ei luba ühel inimesel teist orjana pidada — ega ka teise inimese olukorda sellisel määral ära kasutada, et talle päevatöö eest üks dollar maksta.

    Kui sa räägid, et me teame, mis kapitalismi alternatiivid on, siis siin ma vaidlen küll väga tõsiselt vastu. Jah, me teame mitut ebaõnnestunud alternatiivi, see aga ei tähenda, et me teaksime kõiki võimalikke alternatiive.

    Ja lõppu paar spetsiifilisemat märkust: 1) nihilism on natuke laiem mõttevool, mida ei saa kuigi hästi eraomandile kohandada, pigem oleks siin kohane vaadata mõne kokreetse anarhismi-voolu suunas. Kui rääkida “ühisomandist”, siis see mudel ju tegelikult ka töötab näiteks sellise koosluse puhul, nagu perekond — kas see tähendab, et perekond on olemuslikult kommunistlik? Ning fašism küll ei postuleeri, et üks inimene võiks teist omada, seal on asi pigem selles, et mõned inimesed dehumaniseeritakse — ning paljud kriitikud osutavad, et seda joont võib leida ka kapitalismist. 2) Jamie Dimon’i “citizen arrest” oli aktsioon, meeleavaldus. Vt. näiteks seda, kuidas UC Davise tudengid tervitasid Linda Katehit, ülikooli kantslerit, kes andis politseile korralduse campus protesteerijatest tühjaks teha: http://boingboing.net/2011/11/19/one-day-after-pepper-spraying.html.

  4. See on huvitav, sest minu maailmavaateline kulgemine on läinud kogu aeg teises suunas. Muuseas, tervishoiusüsteem on tõesti üks selliseid valdkondi, kus ka mul endal on kõige raskem kapitalismi ja vaba turu kasuks vaielda (vähemalt siis kui jutt käib tervishoiu teenuse pakkumise peale; meditsiini innovatsiooni puhul on vaba turu kasuks kergem vaielda. Võib-olla tervishoius on teatud turutõrked paratamatud (moraalirisk, informatsiooni asümeetria), aga vaba turu kaitseks saan öelda niipalju, et ega seda vaba turgu tervishoius pole ka kusagil eriti olnud, et lõplikke järeldusi teha.

    Fashismi ja nihilismi osas nõustun, eks need natuke sõnamängu moodi olid.

    Ma ei tea kui palju on OWS-i inimeste seas eraomandi vastaseid (anarhistide seas küll praktiliselt kõik). Küll on OWS-i inimeste seas väga levinud teatud väärtused ja hoiakud, mis mind ennast tõsiselt häirivad. Näiteks ma tajun väga selget ettevõtluse ja äri vastast hoiakut ja see pole mitte lihtsalt ülemaailmse panganduse või suurkorporatsioonide vastasus, vaid ikkagi laiemalt äri vastasus või siis vähemalt umbusk äri/ettevõtluse suhtes. Ma ei räägi pelgalt OWS-i manifestidest ja deklaratsioonidest, vaid ka sellest, et kui loen loen-kuulan-vaatan OWS-i inimeste intervjuusid ja kirjutisi, kus räägitakse sellest, mis inimesed nad on, kuskohast tulevad, mida tahavad, mida elult ootavad, siis kujuneb üks konkreetne pilt. Ülivähe on neid, kes ütleksid, et tahan teha oma äri, tahan saada rikkaks, tahan teha kõvasti tööd, tahan leiutada uue iPadi, tahan avastada midagi tähtsat, tahan avada oma kohviku, tahan luua oma moebrändi, tahan avada oma lennuliini jne. Oh ei, pigem ikka räägitakse sellest, et tahan trummi lüüa, tantsida, ennast avastada, tegeleda keskkonnaga, tegeleda kogukondlike asjadega jne jne. Ma ei ole iseenesest selliste väärtuste vastu, aga ma tahan öelda, et on olemas ka teine pool. Üks asi on Aafrikas heategevuse korras käia haigeid ravitsemas, teine asi on luua uus biotehnoloogiafirma, mis toob turule uue ravimi. Henry Fordi taolised tööstusinnovaatorid tegid 100 aastat tagasi 40 tunnise töönädala tekkeks rohkem ära kui ametiühinguliikumised (isegi kui see polnud Fordi eesmärk). Samamoodi teevad suurkorporatsioonid kolmanda maailma vaesuse vähendamise vastu täna rohkem ära kui kõik Fair Trade liikumised kokku, isegi siis kui see pole korporatsioonide eesmärk. Ma ei ütle, et OWS-il pole õigust selliste antiettevõtluse vastastele vaadetele (meil on mõtte- ja sõnavabadus), ma kohtan seda pidevalt, humanitaaride seas on see ju väga levinud (vaata kasvõi Sirpi, kui seal esineb fraas „kaubanduslikud suhted“, siis ikka ja alati mingisuguses negatiivses konnotatsioonis), ma saan aru kas sellise ärivastase, kodanlike väärtuste vastaste suhtumiste kultuurilistest juurtest, lihtsalt minu sümpaatia on natuke teistsugune.
    Teiseks, mind väga häirib OWS-i tegelaste seas isikliku vastutuse puudumine, kogu aeg käib jutt, et kõik teised on süüdi, et süsteem on süüdi. Lugesin hiljuti Reasoni toimetaja Matt Welchi kriitikat OWS-i suhtes http://blog.heartland.org/2011/11/reasons-matt-welch-to-ows-welcome-to-the-real-world-kids-and-stop-your-whining/ Minu taju on Welchiga väga sarnane. Matt Welch: “I do remember my father warning me that an engineering degree would be much more useful in the workplace than English, to which I uttered a phrase available to 18-year-olds everywhere: Thanks, Dad; not your call. Ditto for the legions of well-meaning adults urging me to finish my undergraduate degree, to sign up for the Selective Service, and even (when I finally attained a decent living in the second half of my 30s) to pay a mortgage instead of paying rent. One of the best perks about being a grown-up is that you get to make your own choices, and to own the results, good and ill.

    Which is why phrases like “wage slaves,” “inescapable debt,” and “force” “force” “force” leave me feeling like a brother from another planet. Adult human beings have agency, the ability (even responsibility!) to run their own cost/benefit analyses and choose accordingly.”

    Ma jätkan veidi laiemalt. Lihtsustatult öeldes on üheks vasakpoolse ja parempoolse maailmavaate erinevuseks vaesuse ja rikkuse seletamisel see, et vasakpoolsed näevad põhjusi õnnes, juhuses ja mingites süsteemsetes ühiskondlikes jõududes, parempoolsed jälle seletavad asja sihikindluse ja raske tööga. Vasakpoolsete jaoks on isiklik vastutus teisejärguline, see on juhus ja süsteem, mis määrab inimese elukäigu, seepärast pole ka inimesed ise süüdi vaesuses, vaid mingi süsteem. Parempoolsed, eks ole, rõhutavad vastupidist kausaalsust. Nagu sa ise hiljuti ühes teises kommentaaris mainisid (kriitiliselt) protestantlikku tööeetikat – eks see protestantlik tööeetikagi on väga parempoolne kontseptsioon, tee tööd ja näe vaeva…

    Loomulikult on mõlemad need seletused oma äärmustes absurdsed. Kui sa oled sündinud Bangladeshis, siis oled sa suure tõenäosusega vaene, kui oled sündinud Beverly Hillsis, siis rikas. Mis on siin pistmist töö ja vaeva nägemise ning isikliku vastutusega? Kui minu jaoks ei ole küsimus pelgalt selles, kumb vaade, seletab paremini hetkeolukorda, vaid küsimus on minu jaoks ka selles, kumb vaade annab inimestele paremaid praktilisi näpunäiteid tulevikuks. Bangaldeshis sündimine on ebaõnn, aga ka Bangladeshis kehtib reegel, et tee tööd ja pinguta, ole korralik, näe vaeva jne ning suure tõenäosusega ja muude tingimuste samaks jäädes, läheb su elu paremini kui neil kes neist reeglitest ei hoolinud. Vaevalt sa jõuad Beverly Hillsi, kuid tõenäoliselt sul läheb paremini kui teistel Bangladeshi kodanikel. Täpselt samamoodi ka isiklikul tasandil annan oma lapsele nõu, et õpi hästi käitu korralikult, ära puudu tundidest ja kui ta kunagi hakkab elukutset valima, ka siis ilmselt annan nõu, et vali hoolikalt, mõtle ette, kas see tasub ära…

  5. Kommenteerin kiirelt mõningaid väiteid/seisukohti:

    “Ma ei tea kui palju on OWS-i inimeste seas eraomandi vastaseid (anarhistide seas küll praktiliselt kõik).”

    Not so. Või vähemalt mitte nii laia üldistusena. Jah, praktiliselt kõigil anarhismi-vooludel on põhimõtteline probleem Rothbardi-laadse eraomandi “pühadusega”, samas kohe päris kindlasti ei arva anarhistid üldiselt, et meil ei tohiks või peaks olema asju, mis ainult meile kuuluvad. Mida täpselt see tähendab ja mis sellest tuleneb (või ei tulene) on jällegi pikem jutt.

    “Näiteks ma tajun väga selget ettevõtluse ja äri vastast hoiakut ja see pole mitte lihtsalt ülemaailmse panganduse või suurkorporatsioonide vastasus, vaid ikkagi laiemalt äri vastasus või siis vähemalt umbusk äri/ettevõtluse suhtes.”

    Kui sa nii tajud siis sa nii tajud, sinna ei saa vist mina midagi parata. Kuid jällegi – äri ei ole kuidagi piiratud või määratud nende asjadega, mida sina välja tood (“tahan teha oma äri, tahan saada rikkaks, tahan teha kõvasti tööd, tahan leiutada uue iPadi”). Jah, see on üks võimalus äri mõista, aga kindlasti mitte ammendav. Ma olen päris pikka aega olnud seotud Heateo SA-ga, kes on püüdnud Eestis juba aastaid vedada nn. “sotsiaalse ettevõtluse” rasket vankrit ning käisin sellega seoses mõned aastad tagasi ka sellisel üritusel, nagu Skoll World Forum (http://www.skollworldforum.org, mille taga on muide Jeffrey Skoll, eBay asutaja), mis oli paksult täis inimesi, kes kõik tahtsid teha oma äri ning kõvasti tööd – aga ei hooli tüüpiliselt kuigivõrd rikkaks saamisest või uue iPadi leiutamisest. Ausalt öeldes ei hooli neist asjust suuremat ka mina ise. Kas see teeb minust “ärivastase”? Ja don’t even get me started on Fair Trade, selle peale olen ma kurjemgi, kui kapitalismi osas :).

    Humanitaaride ja “Sirbi” remark on paraku low shot, sellele on lihtne vastata näiteks nii: http://www.killuvabrik.ee/uploads/images/images/d626858fbf9eb5b741ca3473e390bd5b.jpg – ja olemegi algses punktis tagasi.

    Teiseks, mind väga häirib OWS-i tegelaste seas isikliku vastutuse puudumine, kogu aeg käib jutt, et kõik teised on süüdi, et süsteem on süüdi.

    Minule jälle tundub, et siin on mõlemal poolel rindejoont selge tendents oma ideoloogilisi vastaseid demoniseerida ning vaheldumisi idiootideks pidada. Mulle meeldib siin tuua filosoofias laialt kasutatud näidet raua ja rooste kohta: see, et raud roostetab on kombinatsioon raua “olemusest” ning teatud keskkonnatingimustest. See, et raual on oma keemilise koostise tõttu kalduvus oksüdeeruda loomulikult ei tähenda, et keskkonnal ei oleks mõju ning rauast saaks alati ja igavesti rooste. Teisalt aga on muidugi ilmne, et niiskus ja õhk ei pane ükskõik mida roostetama. Ja nii ka meie praeguse parem- ja vasakpoolsete kaasuse osas – mõlemad pooled muidugi tunnistavad, et jah, meil kõigil on agency ning jah, ainuüksi agency ei taga, et maailm oleks meie kõigile elamisväärne paik. Samas kaldutakse oma rõhuasetuses ühele või teisele poolele (vasakpoolsete üldine seisukoht kipub olema vist selles, et sotsiaalsed tingimused e. “süsteem” on asi, mille muutmine on meie võimuses, seega me peaks seda tegema; samas kui parempoolsetele meeldib rõhutada, et see keskkond on meile kõigile ühine ning kui keegi on seal paremini hakkama saanud, siis ilmselt on ta seda väärt) ning sellega samaaegselt taandatakse oma ideoloogiline vastane lihtsalt karikatuuriks – mida ka sina praegu siin teed. Jah, sinu mõõdupuu järgi olen ma kindlasti vasakpoolne – aga ma kindlasti ei ole nõus sellega, et ma seetõttu peaks olema laisk ja lihtsameelne viriseja. In fact, ma leian täpselt samuti, et meil on just nimelt see agency, mida me saame – ja peaksime – kasutama mitte ainult selleks, et olemasolevas ühiskondlikus korralduses võimalikult hästi hakkama saada, vaid m.h. ka selleks, et seda muuta, nii, et see pakuks rohkem võimalusi meile kõigile.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s