Iseolemise talumatu kergus

Peale oma täpsustavat artiklit Memokraadis olin üsna kindel, et jätan sellega kogu teema selleks korraks rahule ning olles lugenud Aaviksoo vastust ja sellest mõnede oma tuttavatega põgusalt rääkinud veendusin omas mõttes veelgi enam, et ma ei taha sellesse debatti enam midagi lisada. Siis aga ühes Facebook-feedis käinud arvamustevahetust kommenteerides ei saanud ma end enne pidama, kui oligi vastus valmis. Postimehes see enam ei ilmu, aga panen ta siia siiski üles — lihtsalt, et jääks märk. Kuuldavasti läheb teema siiski veel veidi edasi (näiteks peaks Ilmar Raagi sulest Areenis peatselt ilmuma haakuv artikkel) aga minu poolt on sellega nüüd tõesti lõplikult dixi. Ja head Vabariigi aastapäeva kõigile.

Vastuseks kaitseminister Aaviksoo 19.02.2010 artiklile Postimehes tahaksin omalt poolt tõdeda, et uinuv mõistus sünnitab ilmselt mitte ainult fašistlikke, vaid ka marksistlikke koletisi. Nii nagu fašistiks nimetamine hr. Aaviksood isiklikult ei häiri, ei lähe tegelikult ka minule korda, kui mind marksistiks peetakse. Marxi mõttel (millega mina isiklikult puutusin muide esmakordselt kokku Tartu Ülikoolis) on olnud väga suur mõju kaasaegsete sotsiaal- ja humanitaarteaduste kujunemises, ulatudes ajaloost kirjandusteooriani ning selliselt on tema ideedega kursisolek neil aladel sisuliselt möödapääsmatu.

Ma tunnistan, et vaatamata erimeelsustele mõnedes meie seisukohtades mulle isiklikult hr. Aaviksoo vastus meeldis. Mina näen Euroopa riigi ministri avalikus kõnes esinevas Riefenstahli-tsitaadis probleemi, tema ei näe — mis siis ikka, Jedem das Seine, nagu öeldakse. Tema näeb tuleviku Eestit ennekõike rahvuslikuna, mina eeskätt kodanikupõhisena — jällegi, mõlemad on legitiimsed vaated, niikaua kui nende üle saab arutleda ja nende plusse ning miinuseid vaagida.

Siiski oli hr. Aaviksoo vastuses paar teemat, mis minus ebamugavust tekitasid. Nimelt ütleb Eesti Vabariigi valitsuse (mille liige hr. Aaviksoo ise on) poolt 2008. aasta aprillis heaks kiidetud Riiklik Lõimumiskava 2008-2013 oma põhimõtete esimeses punktis järgmist:

“Lõimumiskava [tugineb] euroopalikele põhiväärtustele (Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi): demokraatia, õigusriik, rahu, üksikisiku enesemääramise õigus, inimõiguste järgimine ning kultuuriline mitmekesisus.”

Ma eeldan, et selle punkti lõpus mainitud ja ühtlasi kogu lõimumiskava tekstist läbi jooksev “kultuuriline mitmekesisus” on see, millele hr. Aaviksoo oma artiklis viitab kui “valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile” heiastuvale “multi-kulti ideaalriigile” (ja mis ilmselt siis vastandub meie ugri-mugri reaalsusele). Samuti on mul küsimus, et kas hr. Aaviksoo järgi ühtaegu nii humanitaarintelligentsile kui noortele kosmopoliitidele omased “üldsõnalised üleskutsed austada (ülimuslikke) euroopalikke väärtusi ja abstraktseid demokraatlikke printsiipe” on mingi naiivsuse väljendus, mis peaks täiskasvanuks saades üle minema? Ehk siis, kas mainitud riiklik dokument (täies pikkuses leitav Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse veebilehelt www.meis.ee/loimumiskava) on mingi nali? Midagi sellist, mida me ütleme pelgalt selleks, et neurootilised lääne-eurooplased meid rahule jätaks, samas omavahel üksteisele kavalalt silma tehes?

Olles põgusalt maininud Põhiseaduse preambulit viitab hr. Aaviksoo vajalikule oskusele “teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning sellel, mille muutmine on meie võimuses ja mille muutmine ei ole” ning juhib tähelepanu sellele, et “rumal oleks vaimustuda lihtsatest, ent pealiskaudsetest lahendustest, mis seisnevad üksnes vastandumises sellele, mis ei meeldi”. Ma tõesti ei saa aru, millel põhineb väide, et meil ei ole tõsiseltvõetavaid alternatiive praegusele rahvusekesksele riigimõtlemisele (mille ilmekaks näiteks oli muuseas ka hr. Aaviksoo valik tõlkida ingliskeelne national interests kitsalt kui “rahvuslikud” ja mitte kui “riiklikud” huvid — mis peegeldab veelkord arusaama, et “rahvus” ja “riik” on kattuvad mõisted) ja et need, kes kujutavad ette midagi teistsugust, ei ole lihtsalt saanud aru “ühiskonna arenguloogikast”. Kas Indrek Teder, pidades eelmise aasta oktoobris Riigikogus oma põhiseaduspatriotismi-kõne (leitav stenogrammina Riigikogu veebilehelt), ei olnud samuti sellest arenguloogikast aru saanud? Kas lisaks Saksamaale ka Hispaanias ning Kanadas juba mõnda aega avalikult käinud debatid konstitutsioonilise patriotismi ja multikulturalismi teemadel põhinevad seega mingil arusaamatusel ja pealiskaudsel vaimustusel? Või küsiksin siis nii: kust täpselt võiks leida selle arenguloogika kirjelduse ning olulise/ebaolulise eristuse — nii mina ise kui kindlasti ka paljud teised meeleldi tutvuks sellega. Aga ma ei saa olla nõus, et see on a priori miski, mida hr. Aaviksoo mõistab ja teab ning nt. Jürgen Habermas, Marju Lauristin või Indrek Teder mitte.

Muidugi ei ole põhiseaduspatriotism mingi imerohi kõikidele Eesti ja maailma hädadele — keegi ei peagi seda selleks. Levinuim vastuväide, et põhiseaduspatriotismi kontseptsioon tekkis Saksamaal reaktsioonina nende unikaalsetele probleemidele ja ei ole see seetõttu kohaldatav kuskil mujal on aga sama veenev kui öelda, et kuna demokraatia mõiste tekkis Vana-Kreeka linnriikides ei saa sellel olla mingit rolli 21. sajandi Eestis. Ka ei eelda põhiseaduspatriotism rahvuse mõiste ja rahvusliku identiteedi üle parda viskamist. Oma kõnes ütles hr. Teder: “Väga lihtsustatuna öeldes on kandvaks põhiseaduspatriotismi mõte, et ühendajana tuleb põhiseadus enne rahvust”. Enne, mitte selle asemel.

Samuti ei tähenda see, et senitehtu oleks kuidagi vale või väärtusetu. Veelkord tsiteerides hr. õiguskantslerit: “Mulle tundub, et Eesti riigimõtlemine ja filosoofia vajavad justkui uue käigu sisselülitamist. Vana, seni sees olnud käik, on Eesti huve väga hästi teeninud, aga sama käiguga sõitmine võib kaasa tuua ohu, et meie riigimasin n‑ö jookseb kinni. Jätkusuutlikult edasi liikuda saame juhul, kui käiku vahetame. Käiguvahetus ei tähenda, et eelmine käik oleks vale olnud. Meie senised riikluspõhimõtted ja rakenduspoliitika on olnud õiged ja põhiseaduspärased. Tinglikult võiks seda käiguvahetust nimetada sujuvaks üleminekuks rahvuskeskselt riigimõtlemiselt kodanikukesksele riigimõtlemisele. See tähendaks arenguetapil kohase meetme, kohase käigu valikut.”

On muidugi täiesti võimalik, et hr. Tederi nägemus ja arusaam ühiskonna arenguloogikast ongi naiivne ja vale — aga ta ei saa seda olla lihtsalt seepärast, et hr. Aaviksoo nii arvab.

Tegelikult olen ma kaitseminister Aaviksooga ühes olulises punktis täiesti nõus — Tartu rahu ning sellest sündinud Eesti Vabariik olid oma ajas ja kontekstis tõepoolest midagi, mille üle me täna võime ja peamegi uhkust tundma. Tänases Eestis aga võiks see olla uhkuse ja rõõmu allikaks — triumfiks, olgu see sõnakasutus minugi poolest veidi suurejooneline — ka neile meie kaasmaalastele, kelle rahvus ei ole “eestlane”.

Kui me seda vaid ise laseme.

Advertisements

2 thoughts on “Iseolemise talumatu kergus

  1. Sattusin lugema. Arutelu ja dialoog on konstruktiivsemad kui loobuda meelevaldsetest väidetest. Minu riigikäsitlus, sh viidatud Postimehe artiklis, lähtub üsna ühemõtteliselt arusaamast, et rahvusriik põhineb kodanikkonnal, mitte inimeste etnilisel või rassipuhtal päritolul. Rahvuslikke huve pole meil aga põhjust ei häbeneda ega salata – kui need võivad olla teistel rahvastel, miks siis mitte ka meil.

  2. Tervist.

    Mulle siiski tundub, et selline arusaam saab olla ühemõtteline ainult juhul, kui on tegu homogeense kooslusega, kus kõik kodanikud on juhtumisi samast rahvusest. Muidu tekib ju paratamatult olukord, kus riik on seatud teenima ühe rahvuse huve, samas kui mingi osa kodanikest on mõnest muust rahvusest.

    Ja see oli ka mu esialgse Postimehe artikli laiem teema — kui me räägime Tartu rahulepingust kui “rahvusliku tahte triumfist”, siis ma eeldan, et sõna “rahvuslik” viitab konkreetsele rahvusele ja mitte üldisele tunnusele, s.t. jutt ei ole mingit teatud laadi triumfiga, vaid konkreetselt EESTI rahvuse triumfiga. See omakorda aga tähendab, et nende Eesti kodanike jaoks, kes on mõnest muust rahvusest, on see kellegi teise triumf.

    Rahvuslike huvide osas olen täiesti sama meelt — neid pole tõesti põhjust ei salata ega häbeneda ning sellesse puutuvas ei ole mul ka mingit probleemi. Tundub, et meie arvamused erinevad pigem selles osas mis on kohane väljund ja tase nende huvide edendamiseks — ja siin tahtsin ma rõhutada, et rahvuslikud huvid ei ole päris samad mis riiklikud huvid (ning ingliskeelse termini national interests korrektne tõlge oleks üldises kasutuses selgelt pigem viimane), v.a. taaskord juhul, kus riik=rahvus, mis aga Eesti puhul selgelt nii ei ole.

    Dialoogi puutuvas olen mina omaltpoolt valmis seda edasi pidama, avalikult või privaatselt, näost näkku või üle interneti. Olen omalt poolt tõesti püüdnud meelevaldsetest väidetest hoiduda ja seega olen nõus iga oma väidet nii praegu kui edaspidi selgitama ja põhjendama — ja oleksin tänulik, kui mulle selles osas samaga vastataks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s