Sotto voce

sotto voce

Sel nädalal möödus pool aastat päevast kui ma Tallinnas lennukisse astusin. Esimese paari kuu jooksul püüdsin – rohkem küll harjumusest kui tõsisest huvist – Eesti uudistel silma peal hoida, kuid mida nädal edasi seda hõredamaks jäid mu külastused koduste päevalehtede netikülgedele. Kuni äkki mõned päevad tagasi täheldasin ootamatut aktiivsust paari tuttava facebook-feedides ühe Riigikogus värskelt vastuvõetud seaduse teemadel.

Tegu on mõistagi karistusseaduse muutmise seadusega, mille ümber tekkis post factum pahameeletorm suures osas Eesti meedia teeklaasist. Indrek Saar avaldas EPL-is kataklüsmilise alltooniga artikli, mille kokkuvõttes ta leiab, et “Kogu seaduse tuum on: kui ma vanaema sünnipäeval valitsust kirun, siis on võimalik mind kinni panna”.

Ma olen nõus, et juhul kui “kirumine” sisaldab üleskutset põhiseadusliku korra kukutamiseks (mis ei ole päris sama asi kui võimulolev valitsus) ning sellele järgneb näiteks kohaliku bussipeatuse vitriini lõhkumine, siis on võimalik kõnealust seadust väga liberaalselt ja pahatahlikult tõlgendades kujutada ette olukorda, kus kellelegi võiks tulla pähe muudatuses sisalduvat pügalat kasutada. Samas, kui me ühel päeval peaksime olema niikaugel, et kellelegi TÕESTI selline asi pähe tuleb teoks teha, on meie probleemid sootuks suuremad ja teist laadi kui see, et meil on selline seadus. Ja nimelt see, et säärane olukord on aina lihtsamalt ettekujutatav, on minu silmis Eesti peamine probleem.

Kirjutada konkreetne muudatusettepanek Vaheri ja Reinsalu diktaatorlike ambitsioonide arvele on pehmelt öeldes naiivne. Sellisele “riigivastaste kuritegude” puhul kohandatavate karistuste karmistamisele ja mõistete laiendamisele on Eestis tugev sotsiaalne tellimus ja seega on käesolev seadus tagajärg ja mitte põhjus. Sisuliselt on tegu ju lihtsalt mõneti viibes knee-jerk reaktsiooniga kahele suhteliselt hiljutisele sündmusele – 1) kahe aasta tagused aprillirahutused ja 2) Herman Simmi juhtum eelmisest aastast. Vaadates kasvõi põgusalt Linterit, Sirõki, Revat ja Klenskit õigeksmõistvale otsusele järgnenud reageeringut (hea näide on leitav siit) on ilmne, et selle kivi all on peidus hulk sini-must-valgeid hääli ja seega hea hulk poliitilist kapitali.

On olnud huvitav tähele panna, kuidas antud teemaga seoses on Eesti meedias tulnud kasutusele hulk fašistlike konnotatsioonidega sõnavara – EPL-i arvamusartikkel viitas koguni otsesõnu “Eesti huntale”. Niisamuti on mitmel korral leidnud mainimist paralleel “vaikiva ajastuga”. Need on olulised hoiatavad näited mida tõesti tasub silmas pidada, kuid samas ei maksa unustada, et ei Hitler ega Mussolini ei tulnud võimule tänu sellele, et Saksamaal või Itaalias oleks olnud  kehtimas fašistlikud seadused. Nad tulid võimule – ning püsisid seal – suuresti rahva ja mitte lihtsalt seaduste toel. Teisitimõtlejate represseerimine oli võimalik mitte seepärast, et seadused seda võimaldasid, vaid eeskätt seetõttu, et ka sellel oli lai avalikkuse toetus. Anschlüss oli sündmus mida Saksamaal pühitsesid ka need, kes muidu natside suhtes pigem skeptilised ja kriitilised olid.

Ja see viib meid tagasi “vaikiva ajastu” teema juurde. Vabadus valitsust kritiseerida ilma hirmuta, et see võiks kudagi kriminaalseks kvalifitseeruda on kahtlemata vaba ühiskonna üks olulisi tunnuseid. See annab kodanikele n.ö. “negatiivse vabaduse” raami. Samas on Eestis täna hulk teemasid (mis ühel või teisel moel tiirlevad ümber Eesti lähimineviku või vene vähemusse puutuva), mille üle on avalikkuses võimalik esitada ainult teatud tüüpi seisukohti – kõik muu saab kiirelt sildistatud kui rumalus, vaenulikkus, reeturlus või kombinatsioon kõigist kolmest.

Selliselt ei ole “vaikiv ajastu” sugugi mitte mingi ajalooline kontseptsioon millega praegu kodanikele kolli teha, vaid osa Eesti igapäevasest elust – meie fortissimo karistusseaduse osas taandub sotto voce-ks või hääbub sootuks niipea kui tuleb juttu teemadest mis tegelikult vajaks ühiskonna tasemel selgeks rääkimist – selleks, et meil sääraseid seadusemuudatusi üldse päevakorrale ei kerkiks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s