Category Archive
The following is a list of all entries from the eesti keeles category.
Sotto voce
Sel nädalal möödus pool aastat päevast kui ma Tallinnas lennukisse astusin. Esimese paari kuu jooksul püüdsin – rohkem küll harjumusest kui tõsisest huvist – Eesti uudistel silma peal hoida, kuid mida nädal edasi seda hõredamaks jäid mu külastused koduste päevalehtede netikülgedele. Kuni äkki mõned päevad tagasi täheldasin ootamatut aktiivsust paari tuttava facebook-feedides ühe Riigikogus värskelt vastuvõetud seaduse teemadel.
Tegu on mõistagi karistusseaduse muutmise seadusega, mille ümber tekkis post factum pahameeletorm suures osas Eesti meedia teeklaasist. Indrek Saar avaldas EPL-is kataklüsmilise alltooniga artikli, mille kokkuvõttes ta leiab, et “Kogu seaduse tuum on: kui ma vanaema sünnipäeval valitsust kirun, siis on võimalik mind kinni panna”.
Ma olen nõus, et juhul kui “kirumine” sisaldab üleskutset põhiseadusliku korra kukutamiseks (mis ei ole päris sama asi kui võimulolev valitsus) ning sellele järgneb näiteks kohaliku bussipeatuse vitriini lõhkumine, siis on võimalik kõnealust seadust väga liberaalselt ja pahatahlikult tõlgendades kujutada ette olukorda, kus kellelegi võiks tulla pähe muudatuses sisalduvat pügalat kasutada. Samas, kui me ühel päeval peaksime olema niikaugel, et kellelegi TÕESTI selline asi pähe tuleb teoks teha, on meie probleemid sootuks suuremad ja teist laadi kui see, et meil on selline seadus. Ja nimelt see, et säärane olukord on aina lihtsamalt ettekujutatav, on minu silmis Eesti peamine probleem.
Kirjutada konkreetne muudatusettepanek Vaheri ja Reinsalu diktaatorlike ambitsioonide arvele on pehmelt öeldes naiivne. Sellisele “riigivastaste kuritegude” puhul kohandatavate karistuste karmistamisele ja mõistete laiendamisele on Eestis tugev sotsiaalne tellimus ja seega on käesolev seadus tagajärg ja mitte põhjus. Sisuliselt on tegu ju lihtsalt mõneti viibes knee-jerk reaktsiooniga kahele suhteliselt hiljutisele sündmusele – 1) kahe aasta tagused aprillirahutused ja 2) Herman Simmi juhtum eelmisest aastast. Vaadates kasvõi põgusalt Linterit, Sirõki, Revat ja Klenskit õigeksmõistvale otsusele järgnenud reageeringut (hea näide on leitav siit) on ilmne, et selle kivi all on peidus hulk sini-must-valgeid hääli ja seega hea hulk poliitilist kapitali.
On olnud huvitav tähele panna, kuidas antud teemaga seoses on Eesti meedias tulnud kasutusele hulk fašistlike konnotatsioonidega sõnavara – EPL-i arvamusartikkel viitas koguni otsesõnu “Eesti huntale”. Niisamuti on mitmel korral leidnud mainimist paralleel “vaikiva ajastuga”. Need on olulised hoiatavad näited mida tõesti tasub silmas pidada, kuid samas ei maksa unustada, et ei Hitler ega Mussolini ei tulnud võimule tänu sellele, et Saksamaal või Itaalias oleks olnud kehtimas fašistlikud seadused. Nad tulid võimule – ning püsisid seal – suuresti rahva ja mitte lihtsalt seaduste toel. Teisitimõtlejate represseerimine oli võimalik mitte seepärast, et seadused seda võimaldasid, vaid eeskätt seetõttu, et ka sellel oli lai avalikkuse toetus. Anschlüss oli sündmus mida Saksamaal pühitsesid ka need, kes muidu natside suhtes pigem skeptilised ja kriitilised olid.
Ja see viib meid tagasi “vaikiva ajastu” teema juurde. Vabadus valitsust kritiseerida ilma hirmuta, et see võiks kudagi kriminaalseks kvalifitseeruda on kahtlemata vaba ühiskonna üks olulisi tunnuseid. See annab kodanikele n.ö. “negatiivse vabaduse” raami. Samas on Eestis täna hulk teemasid (mis ühel või teisel moel tiirlevad ümber Eesti lähimineviku või vene vähemusse puutuva), mille üle on avalikkuses võimalik esitada ainult teatud tüüpi seisukohti – kõik muu saab kiirelt sildistatud kui rumalus, vaenulikkus, reeturlus või kombinatsioon kõigist kolmest.
Selliselt ei ole “vaikiv ajastu” sugugi mitte mingi ajalooline kontseptsioon millega praegu kodanikele kolli teha, vaid osa Eesti igapäevasest elust – meie fortissimo karistusseaduse osas taandub sotto voce-ks või hääbub sootuks niipea kui tuleb juttu teemadest mis tegelikult vajaks ühiskonna tasemel selgeks rääkimist – selleks, et meil sääraseid seadusemuudatusi üldse päevakorrale ei kerkiks.
Millal maksan…
Kirjutasin just ühe pikema hirmu- ja õudusloo koduse banaani ponzi-vabariigi majanduse teemal Memokraati. Nõrganärvilistele ei soovita.
Rünnak vaimsusele
Memokraadi vahendusel jõudis ka minu tähelepanuvälja eelmisel nädalal Eestis puhkenud meediakära seoses Konstantin Pätsi hauatähise rüvetamisega. Ja mis sa kostad – täna hommikul läbi Harvardi sisehoovi raamatukokku jalutades märkan õudusega, et provokaatorid on vahepeal sarnaselt rüvetanud John Harvardi kuju. Ma ei kujuta ette kuidas sellist tegu saaks kuidagi muud moodi hinnata kui provokatiivset rünnet kõrghariduse, vaimsuse ning Lääne tsivilisatsiooni vastu tervikuna. Veidral kombel ei paistnud see aga eriti kedagi ei häirivat ega ka suuremat huvitavat, kuigi vaid mõnisada meetrit eemal käis just mingi suurem üliõpilaste trall, kus terve hulk inimesi olid sarnaselt punase värviga kokku mäkerdatud – suurepärane võimalus püüda diversandid kinni n.ö. red handed.
Tõesti imelik.
Värsket metalugemist
Sõber Marek lükkas sel nädalal käima Varraku raamatublogi mille ambitsioonikalt laiaks eesmärgiks on “vahendada teateid ja muljeid raamatuelust üldisemalt, nii uutest kui vanadest teostest, nii raamatute kirjutamisest kui kirjastamisest, nii kriitikast kui tõlkimisest, nii tõsisematest kui kerglasematest teemadest, piiramata ennast seajuures ainult Eestiga”. Vaadates kaasautorite nimekirja (kuhu kuulub ka yours truly) tõotab sealt tulla päris huvitavat ja erineva nurga alt lugemist. Arvestades mu järgmise poole aasta plaanidega ei ole kuigi tõenäoline, et mulle eriti eestikeelset kirjandust näppu satuks ning seetõttu saavad minu kontributsioonid olema kas üldist laadi või siis muu maailma kirjandusest – ning tegelikult oleks olukord kodus olles ka ilmselt vaid marginaalselt erinev. Ühtlasi tähendab see ilmselt ka, et mingi hulk kirjanduse ja lugemisteemalist materjali millest ma muidu siin oleks kirjutanud saab ilmuma Varraku blogis.
Del Monte mees
Sõber Heikki saatis pärli värskest Kroonikast:
“Eesti rikkuritel on afroameeriklaste komme, et peab olema võimalikult lai auto, kirev riietus, et saaks pidu panna, litsidega ringi tõmmata ja oksendada,” annab psühhiaater Anti Liiv osadele kohalikele rahatuusadele põrmustava hinnangu. (NB – põrmustav hinnang anti kohalikele rahatuusadele, mitte afroameeriklastele).
Ma kohe ei tea kust alustada.
Mitte, et hr. Liivil oleks midagi neegr afroameeriklaste vastu, ta lihtsalt kasutab neid põrmustava hinnangu andmiseks võrdlusena. Afroameeriklase puhul pole lai auto, oksendamine ja litsidega ringitõmbamine ju mingi moraalse hinnangu vaid lihtsalt fakti nentimise küsimus?
Pidevalt Eestis viibides omandab selliste seisukohtade osas, nagu Anti Liiv, Priit Pullerits või Urmas Sutrop ja muud aeg-ajalt suud avades kuuldavale lasevad, teatud immuunsuse. Paned küll tähele, tõmbad kopsud õhku täis, avad isegi suu.. ja lööd siis käega. Samas olen seda ise kogenud ja kuulnud ka teistelt, et mõnda aega ära olnuna võib selliste arvamusavalduse leidmine meediast väikse šokina mõjuda. Ning kõige üllatavam on seejuures asjaolu, et keskmine eestlane peab aeg-ajalt kostvaid etteheiteid rassismis, russo- või homofoobias ja muus sellises kas mingiks tühjaks irisemiseks või siis vaenulikuks Vene (või siis vastavalt olukorrale juudi, homode, või muude murjanite) propagandaks. Probleem ei ole delfi foorumite ja kommentaariumite räuskajate armees – see on seltskond, kes on oma seisukohtadest teadlik ning avaldab neid otse ja veendunult. Probleem on see, kui selliseid seisukohti toovad kuuldavale inimesed who really should know better, tehes seda moel kus nad justnagu tegelikult ei ütlegi midagi neegrite, homode või venelaste kohta, rääkides autoriteedipositsioonilt millestki, mis on nende otsene kompetents.
Selles suhtes ootan ma suure huviga Sofi Oksase nüüd juba ohtralt pärjatud romaani “Puhdistus” ilmumist Eestis – kuuldavasti juhtub see juba maikuus. Jättes hetkel mõneks teiseks korraks kirjandusliku maitse üle vaidlemise on “Puhastuse” puhul tegemist romaaniga, mis justkui räägib kahe naise saatusest ning naiste vastu suunatud vägivallast. Samas koorub loost tahes-tahtmata (ning on väga raske uskuda, et see oleks ema poolt Eesti päritolu autori poolt tahtmata) välja laiem lugu Eesti lähiminevikust. Ja ilmselt tuleb romaani senise tohutu edu saladust otsida just nimelt sellest poolest, mis tabas väga hästi kuid samas mitte valusalt soomlaste Eestiga seotud rahvusliku häbi õrna kohta. Tegelased nagu Paša ja Lavrenti (!) kehastavad Venemaalt pärinevat kurjust selle kõige puhtamal kujul, esindades kahepeale kokku KGB-d ja Permi maffiat. Martinil ripuvad munandid põlvini ja suust tuleb sibulalehka, samas kui Hans hoiab pimedas peidikus päevikut pidades sulepead peente ja nõtkete näppude vahel. Mis te arvate, kumb on kollaborant ja kumb aateline vabadusvõitleja? Autor küll Hansu munandeid ei maini, aga need on kindlasti sama kaunid kui Michelangelo Taavetil.
See on täpselt seesama meetod, kus ühe loo (või seisukoha) konteineris tuuakse lisaks salakaubana sisse veel ka hoopis midagi muud ja see muu on sageli see, mis peale raamatu lugemist või arvamuse ärakuulmist tegelikult taustale helisema jääb ja millega on neetult raske vaielda. Sest nii Anti Liiv kui Sofi Oksanen saavad sellise etteheite puhul tõsta käed ja kinnitada, et nemad pole neegrite või venelaste kohta midagi öelnud, nemad rääkisid rahatuusadest või vägivalla all kannatanud naistest.
Aga Oksase rusikas-taskus raamatule ennustan ma muidugi ka Eestis suurt menu ja rahva poolehoidu. Saab näha, kas keegi julgeb ka kriitilisema poole pealt suud avada.
Vihmasest Amsterdamist
Jäin täna hommikusöögile hiljaks ning pidin seetõttu minema köögist oma kaerahelvestele piima peale küsima – mis tõi liibanonlasest köögitöölise poolt kaasa kergelt etteheitva kuid siiski resigneerunud pilgu seinal rippuvale suurele kellale. Sõin oma kausitäie kiirelt tühjaks ning jätsin kohvi edasise halvakspanu ärahoidmise huvides võtmata, pistsin toas läpaka ja paar raamatut kotti ning jalutasin kesklinna.
Täna on päev vihmane – inimesed kõnnivad kiirel sammul majaseinte lähedal, pead õlgade vahele tõmmatud ja käed sügaval taskus. Pleksikaasist katustega kanalipaadid, mis nädala sees sildade all tühjadena loksusid, on täna täis hallipäiseid abielupaare, kes sooja saamiseks teineteise lähedale nihkuvad, prouade ohtrate sõrmustega sõrmed härrade siniste soontega kätesse surutud.
Ka raamatupoodides on silmnähtavalt rohkem rahvast kui varasematel päevadel. Mulle väga meeldib käia ingliskeelse kirjanduse lettidelt otsimas lühilugude kogumikke, kelle autoritest ma midagi kuulnud ei ole, võtta siis nende raamat kuskilt keskelt lahti ja lugeda paar lugu ning seejärel raamat oma kohale tagasi panna. Samal ajal on tore vaadata teisi poekülastajaid riiuleid silmitsemas ning püüda salamisi ära arvata täpselt millise raamatu järgi nad hetke pärast käe sirutavad. Täna lugesin niimoodi Dan Rhodese kogumikku “Anthropology” ja ühe Ameerika naiskirjaniku raamatut mille pealkirja ma juba ära unustasin. Nagu ka kirjaniku nime. Aga mõlemad raamatud olid väga toredad.
Peale raamatupoodi läksin ühte pisikesse kohvikusse mille omaniku koer mind suure rõõmuga peale kaht päeva endiselt ära tundis, sõin ühe salati ning lõpetasin ära ühe ammu lubatud artikli. Traadita internetiga on Amsterdamis muide lood üsna kehvakesed – erinevalt Tallinnast kohvikutel seda reeglina ei paista olevat ning seega on ainus lootus jahtida erinevaid “linksys” ja “SpeedTouch298379834D4″ võrke mille lahked omanikud on ruuterit installeerides lahti jätnud. Kui artikkel valmis püüdsin taaskord edutult oma €500 rahatähega kaheteist-eurost arvet maksta ning pidin kokkuvõttes tegema lühikese jalutuskäigu lähima panga-automaadini ja tagasi.
Nüüd istun üles eile leitud kanaliäärses kohvikus, piraadin kellegi kodust püsiühendust ja püüan viimase paari päeva lugemata artiklitega järje peale jõuda. Väljas on vahepeal vihm järele jäänud ning mu arvuti aku hakkab vaikselt tühjaks saama – nii et ilmselt on aeg varsti arve võtta ja vahetada see kohvik mõne teise ning MacBook päris-raamatu vastu.
Stiilipuhas sooritus
Täna on mul harvaesinev ja harukordne rõõm anda teada tõesti meeldivast emakeelsest ja lisaks ka kodumaist päritolu lugemiselamusest – Rein Raua värskest romaanist “Vend”. Mind tundvad inimesed teavad, et ma jagan määratlust “hea raamat” väga valivalt ning viimaste aastate jooksul loetud ja lapatud Eesti kirjandusest teist sellist hinnangut väärivat teost pähe ei tulegi.
“Vend” on lihtne lugemine – väike formaat, õhuline esitus ning kokku 113 lehekülge tähendasid seda, et sain kogu raamatu läbi ühe õhtuga, tegelikult vist isegi vaid mõne tunniga. Ja tagantjärgi tundub mulle, et see ongi raamatu endaga kõige paremini kokku sobiv meetod – lugeda teda nii nagu vaataks mõnda head vana vesternit.
“Venna” peamine väärtus on stiil – mis on ka ilmselt loomulik kui vaadata kaht eeskuju kellele tehtud kummardus (mis tõesti ka tekstist väga selgelt välja paistab) on autori järelsõnas ka otseselt väja öeldud. Kolmandal katsel on Reinul lõpuks õnnestunud järgida kuldaväärt printsiipi “don’t try, let” ning tulemuseks on raamat, mis on lihvitud kuid mitte punnitatud, mis pole pretentsioonikas kuid samas ka mitte prententsioonitu.
Ja selliselt seisab Vend eesti viimaste aastate ilukirjanduses nagu Eastwood keset karja van Dammesid.
Raamatute öö
Pühapäeval 14. detsembril leiab siis aset üks suhteliselt spontaanse algusega üritus nimega Raamatute Öö mis toimub Viru Keskuse raamatupoes ning mille käigus peaks aset leidma hulk lõbusaid ettevõtmisi seoses raamatutega. Kogu asja esialgseks inspiratsiooniks oli juhuslikult leitud Nina Katchadouriani websait. Lisaks raamatute virnastamisele võtab hulk paljulugenud inimesi (nagu nt. Lotman, Rein Raud, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu ja muud) sõna oluliste raamatute teemal mida nad ei ole lugenud, Marek Tamme eestvedamisel leiab aset hulk mänge mille sisuks on teatud kindlate raamatute ülesleidmine poest ja mõnda veel lõbusat.
Asi algab kell 8 õhtul ning läheb ilmselt välja kuskile kesköö kanti. Raamatutrall on osa suuremast EHI juubeliürituste sarjast ning avatud kõigile.
