Stiilipuhas sooritus

Täna on mul harvaesinev ja harukordne rõõm anda teada tõesti meeldivast emakeelsest ja lisaks ka kodumaist päritolu lugemiselamusest – Rein Raua värskest romaanist “Vend”. Mind tundvad inimesed teavad, et ma jagan määratlust “hea raamat” väga valivalt ning viimaste aastate jooksul loetud ja lapatud Eesti kirjandusest teist sellist hinnangut väärivat teost pähe ei tulegi.

“Vend” on lihtne lugemine – väike formaat, õhuline esitus ning kokku 113 lehekülge tähendasid seda, et sain kogu raamatu läbi ühe õhtuga, tegelikult vist isegi vaid mõne tunniga. Ja tagantjärgi tundub mulle, et see ongi raamatu endaga kõige paremini kokku sobiv meetod – lugeda teda nii nagu vaataks mõnda head vana vesternit.

“Venna” peamine väärtus on stiil – mis on ka ilmselt loomulik kui vaadata kaht eeskuju kellele tehtud kummardus (mis tõesti ka tekstist väga selgelt välja paistab) on autori järelsõnas ka otseselt väja öeldud. Kolmandal katsel on Reinul lõpuks õnnestunud järgida kuldaväärt printsiipi “don’t try, let” ning tulemuseks on raamat, mis on lihvitud kuid mitte punnitatud, mis pole pretentsioonikas kuid samas ka mitte prententsioonitu.

Ja selliselt seisab Vend eesti viimaste aastate ilukirjanduses nagu Eastwood keset karja van Dammesid.